…

Olgem ausad… olen juba päris pikalt siin vaikinud ja ega ma praegugi ei oska vist väga palju midagi öelda, mis seda tühjust täiuslikult täita võiks…

Tundub, et kõik on hetkel kuidagi tasakaalus… sisemiselt on hetkel tunne nagu oleks tehtud palju õigeid otsuseid, palju ennast ületatud ja ka rahulolu sellega saavutatud… lihtsalt – kõik on hästi!!!

Kas oskate siis öelda, miks mõni pisiasi veel pisutki mind näpistab? Parem, kui te seda ei oskaks, oleks lihtsam ise jõuda selleni, mis mind ühes või teises inimeses minu jaoks teatud punktis oma koht leidub… aga see peab seal olema… isegi, kui ma sellest nädalaid tagasi aru ei saanud…

Aga ikkagi…. sisemine selgus on olemas… ja kõik on kummaliselt rahulik üle pika aja…. päriselt ka… ja see on väga … vaba…

…

Elu on sibul, mida koorides nutad…!

…

Maailm on kummaline…
Maailm on imeline…
Maailm on siiruviiruline…
Maailm on kullakarvaline…

…

Mulle ei meeldi, kui mul peas sumiseb ja tiirutab igasuguseid mõtteid… et ‘Kas seda või teist?’ ja ‘Miks?’ ja ‘Kuidas?’ ja ‘Mismoodi?’ ja ‘Kas ikka?’ ja ‘Aga mismõttes?’ jne jne… Andke armu… see on ebanormaalne!

Aga see on ja jääb nii, sest ma olen ülemõtleja ja… ühesõnaga, ma olen kuidagi täiesti suminas oma mõttelendudega ja kell on ka küllaltki palju, ent ma ei raatsi nagu kuidagimoodi ka magama heita, et pisut homsesse päeva edasi jõuda rahulikult, just nii nagu vaja oleks…

See lugu siin ütleb vist hetkel nii mõndagi… ja samas ka mitte kui midagi Oleneb, kuidas te seda kuulate..

…

Kummaline ja pisut kripeldav on, kui alles hiljem hakkad mõtlema, mida oleksid võinud paremini öelda (või kirjutada). See tuleb alati alles siis, kui midagi mõtlemata oled saatnud teele ühe tibatillukese jõulumessi ja saad vastuse, mis on sinu jaoks eriskummaline. Ja siis hakkadki mõtlema, et oleks võinud ka kuidagi ‘paremini’ öelda… või lihtsalt rohkem öelda… aga see tuleb alles hiljem… siis, kui sa enam midagi teha ei saa. Samas tuleb endale siis salamisi öelda, et tähtis ei ole see, mida sa ütlesid, vaid see, et sa üldse tahtsid midagi öelda ja ka tegid seda… Las siis selles peitubki mingitmoodi see tilluke jõulurõõm, mis sinu südamesse (ja hiljem ka teiste omadesse) ilusasti ära mahub.

…

Millal tuleb see aeg, et mul meeled valla lähevad ja suudan ilma liigse ülemõtlemiseta siia ilusti ja kenasti mõned read lisada, mis mind ennast väga närvi ei aja ja vastumeelsed ei tundu? Oleks ju väga tore, kui see aeg enam väga kaugel ei oleks, sest mõtteid nagu vuriseb peas küll meeletult edasi ja tagasi …

…

Eile sai väike punane tipsu üle vaadatud ja mõnusat maasikatega võileivatorti söödud. Tipsu oli väga jutukas ja aevastas korra jube armsalt
Kodus kuulasin hilisõhtul veel muusikat… väga mõnuzzzz!!!

…

Võib-olla oleks õigem lõpuks lõpetada see meeletu põdemine ja unustada, 
mida teevad kõik teised ümberringi ja teha lõpuks midagi enda jaoks. 
Keskenduda vaid iseendale. Absurdne on see, kui korduvalt vaevad pead asjadega,
mis ei ole olulised. Tühja kõigest… this is my life and I’m gonna live it my way…!

…

Tänased jututeemad viisid mind kergetele nostalgiaradadele… 
Omas ajas ja ruumis on vahel mõnus selliseid taasavastusi teha ja 
mõnusa sooja tundega seonduvaid asju meenutada… ka neid, mis sellele 
just selles hetkes, siin ja praegu, on juurde tekkinud…

…

Kõige asjalikum on teha pilte, mis on udukogud ja kahtlase värvitooniga. See on see, kui pole sada aastat fotokat käes hoidnud. Aga kuna ma ta kaasa võtsin, siis pidin ikka paar udukäkki ära tegema.
Siin nad nüüd on:
 

Ahjaa… kes ei tea, siis see on tegelikult tehtud KiMu üritusel teatris NO99. Täpsemalt veel öeldes: teater no99 Jazziklubis.
Väga mõnus õhtu oli igaljuhul!
Sellistel võiks käia veel ja veel…

…

Pesin just kogu saasta endalt maha..
Kõik, mis oli minus imelik või vale, ma pesin selle roosa verega maha…
ehk nüüd on kõik täpselt omal kohal ja kõik on nii nagu peab…

…

Ah… pekki kõik!!!

…

Kui vaid oleks piisavalt motivatsiooni, siis praeguseks see blogi võiks olla juba täis mitmeid erinevaid postitusi. Aga kuna ma vahepeal lihtsalt ei oska end kätte võtta ja mõtteid ekraanile ritta korrastada, siis hetkel see nii ka on, et paljudest asjadest on jäänud rääkimata. Aga see muutub peagi. Võib-olla isegi täna saan siia midagi kirja juba.

Seniks aga mõnusat muusikat teie kunstilistele kõrvakestele…

…

Nii kummaline, kui see ka ei ole, mul on terve päeva vist pooleldi naeratus suul olnud. Ma ei oska seda seletada. Aga isegi nüüd, kui päike end pilve taha peitis ja tuba pimenes, see ei rauge. Ma olen ikka rõõmus. See on nii tore!

Mul oleks nagu kõik hästi, kuigi eks raske on ikka. Aga ma olen hetkel rahul…enamus asjadega… eks üksikud asjad on, mille kallal end koguaeg pean torkima, aga see ei loe. Sügis on. Ja see on tore. Ja mul on inimesi hetkel, kellega seda jagada. Aga las see jäägu hetkel saladuseks, keda ma täpselt silmas pean. Kõike ei peagi kohe teadma.

Veidi muusikat ka teile…

 

…

Mulle meeldib, kui aeg-ajalt saab tajuda maailma kuidagi teistmoodi. See on selline tunne, et nagu sa oleksid tegelikult nähtamatu, sind ei ole selles ruumis olemas kõigi teiste keskel. Sa lihtsalt oled ja jälgid.

Teisi inimesi on vahel huvitav jälgida. Mitte liialt ‘jõllitada’ või midagi, aga lihtsalt tsipakene nagu neid silmanurgast vaadata, täiesti puhta pilgu ja mõttega.

Seda võib teha näiteks kohvikus istudes, kus kõrvallauas märkad noormeest läpaka taga, alguses väga mõtlikult ekraani jälgides ning siis juba täiesti ootamatult naerdes, nagu ta oleks ka omas maailmas, kus keegi teda ei kuule, keegi ei tea, miks ta naerab ja kas ta üldse naerab… see nagu ei ole oluline. Või siis näiteks bussis, kus keegi noormees lihtsalt peab mobiiliga rääkides aknale kleebitud reklaami nurka näppima ja seda lahti tõmbama nüke-nükke haaval.

Ei, ma ei jälgi ainult mehi… need näited olid hetkel täiesti juhuslikud. Ma jälgin väga erinevaid asju, kuid need siin panid mind hetkel neid ridu siin kirjutama.

Aga see on tõesti erakordselt huvitav ja põnev aeg-ajalt lihtsalt ‘ära kaduda’ ja end maailmast ise välja lülitada, et ülejäänud maailma teise pilguga vaadata. Mõnikord võib sellest isegi midagi huvitavat enda kohta kasvõi teada saada ja õppida…