…

Kuna minus on senine mingi kummaline lummus, mis pole kõigest jõuludest tingitud, vaid pigem esmaspäevasest muusikast ja inimestest ja tunnetest, siis tahan jagada teiega seda emotsiooni, kuigi samamoodi ei saa kunagi tunda. Aga hästi tunda võib ikkagi.
Ehk tekib teis ka mingi kummaline salamaailm neid lugusid kuulates…
Ilusat jõuluaega kõige armsamatele ja lähedastele inimestele minu elus!

[Siit] leiad tee Mari Pokineni muusika juurde!

…

Südames on soe. Eilne õhtu oli väga armas. Teismoodi võrreldes sellise tavapärase argipäevaga. Palju armsaid inimesi, sooje inimesi. Ilus muusika, head soovid, armsad ja unelevad mõtted, jõulurõõm. Ma ei suuda seda sõnadesse panna, mida võib üks kallistus inimestega teha. Võib-olla on asi ainult minus, aga tegelikult ongi parim kink, mida võid anda, kallistus, sest üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle tagastad. Saadan südames sooje mõtteid neile armsatele, kes ise on ka sooja südamega. Neil on eriline koht minu südames ja mõttesoppides. Eile istusin saalis ja ei suutnud seda naljakat naeratust näolt saada. Samaaegselt jooksid mõtted siia-sinna. Muusika mõjus väga uimastavalt. Kahju, et see kõik lõppema pidi. Vähemalt lõppes see teatud mõttes ootamatult. Ilma midagi mõtlemata või kuhugi jõudmata. Aga ma arvan, et ongi hea. Kõik peab olema ootamatu ja planeerimatu. Muidu kaob ära elu võlu ja mänglevus. Lihtsalt naudid ja ei mõtle. Siis on hiljem veel huvitavam…
—————————————————————————————————————————–
Nüüd ma seisan lume süles, ikka aina vaatan üles.
Naeratan, kui tunnen veidi külma enda sees…

…

Esimest korda superstaari ajaloos on minul tunne, et kui võitja uuesti lugu esitama lavale jääb, mul käivad loo ajal judinad üle selja.
Ma ei oska midagi öelda …  parim!

…

Ma nägin täna unes, et laulsin seda laulu, sest üks inimene palus seda.
Ja mul on nii kahju, et seda võimalust ehk ei tulegi, et saaksin seda ka päriselt teha…

…

Võib-olla ma olen õel, aga ausalt öeldes tundub see nii idiootne, see plakatite meri, mida superstaari publik lehvitab ekraanil. Ma vaatasin Oti esitust ja terve lavaesine oli täis just neidsamu totakaid plakateid, mis pani mõtlema, et kas žürii üldse näeb, mis laval toimub, kõige selle taga.  Ma ei tea, kas muudmoodi ei ole võimalik oma poolehoidu näidata, kui suurelt kirjutada: “Emme, vaata, ma olen telekas!”?
Ja üldse … Marten võiks rohkem emakeeles laulda, sest… tal tuleb see pagana hästi välja!

PIKK PINK!

Üliõpilaste tahtest luua oma ideedele aeg, ruum, tegevus ja teostus ning väljendada oma kujutlusi lavastustena sündis viit eri teatrinägemust koondav teatriõhtu “Pikk pink”.

Lavastajatena proovivad kätt Roland Laos, Kertu Moppel, Hendrik Toompere jun., Mait Joorits ja Kristjan Üksküla.
Üles astuvad kõik 24. lennu tudengid.

Juhendab Hendrik Toompere.
Mängukoht Tallinna Linnateatri Hobuveskis.

Lavakate pink on aastatega pikemaks veninud, tõsi ta on. Väga huvitav oli lugeda seda idee põhja, et enne oli pink ja nüüd on pikk pink, kuna lavastajaid on rohkem ja ütleme ausalt, ruum ja võimalused on avardunud, edasi arenenud. Ja kuigi, nagu ma aru saan, see ei ole selline lendki, kus on otseselt lavastajad, siis seda huvitavam on vaadata, et millisel tasemel nad sellega toime tulevad. Väga põnev fakt oli ka see, et saalis istudes kuuled ikka palju erinevaid jutte ning kõrvu hakkas nii ühest kui teisest nurgast noppeid, et väga mitmed polnud näiteks selle lennuga veel seniajani kordagi kokku puutunud. Omamoodi see intrigeeris mind enam, et vaadata saali reageeringut. Ma tean, ma pole siinkohal mingi tegelenae, et sellist asja enda jaoks oluliseks teha või läbi selle mingeid märkmeid teha, ent ikkagi. Saal oli iseenesest täis inimesi, kes olid kas just lennuga täiesti seotud õppetöö või üldise teatritegevuse kaudu ja samas ka neist, kes polnud siiani neid kuskil laval iseenesest nagu näinud. Olgem ausad, aeti isegi nende nimesid segi. Kuid ikkagi oli kogu saal lõpuks neil käpas. Ahjaa! Te küsite ehk, et kumba gruppi ma end ise siis paigutasin (arvates ehk kohe, et esimesse, kuna teine oleks täiesti välistatud). Vastus on aga, et ei kumbagi, sest see oleks minu poolt liialdus end kuhugi hetkeseisuga neist kumamstki üldse üritadagi liigitada. Olen kui sulg, mis lihtsalt lendab ühest kohast teise erinevate inimeste jälgedes.
Aga pöördudes tagasi etenduse juurde, siis alustan vist täiesti algusest.
Maidu “Kantani padi” oli esimese loona minu jaoks ideaalne. Mulle on viimasel ajal meeletult ette heidetud, et minu jaoks peab kõik kuidaginii  “diip” olema alati. Aga ma ei leia, et selles midagi halba on, kui mingil perioodil elus sa üritad asjades midagi sügavamat leida või püüad mingeid visioone ideedeks vormida. Iga asi on olemas põhjusega ja selle tuuma enda jaoks katki murda ei ole mingi patt.
Võib-olla ma mõtlen üle, aga ma kuulasin ja vaatasin ja ma ei tea, see lihtsalt sobis. Isegi, kui mu nägu võis mingilmoel näidata märke teatavast arusaamatusest. Aga tegelikult ma lihtsalt vaatasin seda sellise kummalise lummatusega, sest see oli teistmoodi, ma leidsin selles midagi oma, see oli hea. Koreograafia ja varjude kasutamine olid kuidagi mõnusa müstilise hõnguga ja lisasid veel rohkem vürtsi. Teatud kohtadel ma lihtsalt ei jõudnud aeg-ajalt mõttele järele, ent üldpildis ma olin erutatud ning millegipärast haaras mind peale seda meeletu isu filosoofia ja idamaa kultuuri vastu.  Veidi uskumatu lugu.
Aga nagu ma ütlesin, oli see väga hea algus. On vahel ka nii juhtunud, et algus kas siis venib või on just vastupidi liiga hea võrreldes ülejäänu lavastusega. Rääkimata eelarvamustest ja lootuste üles haipimisest. Aga ei, kõik loksus just hästi paika.
Roland ja “Genees ja katastroof”. Hmm… Vabandust, sellega kohe alguses ei tulegi mingit kindlat emotsiooni. Jah, mulle meeldis, aga… Ma hetkel ei oska seisukohta võtta, sest see oli küll väga hästi lavastatud ja selles oli hea näitlejatöö, aga see ei olnud nagu mina lugu. Nagu ma enne ütlesin, et mingid lood saavad kohe nagu sinu omaks, aga mõnega läheb aega, enne, kui see nagu pärale jõuab. Seekord pärale kahjuks ei jõudnud.
Kristjan ja tema “Jääger” ning “Albioni tütar”. “Jääger” lummas mind jäägitult taas kord. Jüri ja Sandra koosmäng oli väga sujuv ja nii loomulik. Kuidagi omas elemendis oli kõik. “Albioni tütar” teise vaatuse alguses jäi küll veidike nagu toppama, aga samas ei olnud ka väga kinni. Kristjan jättis sellise klassikuid armastava lavastaja mulje, mis esimese asjana seostub mul näiteks Nüganeniga. Ei oska öelda, et kas seal ka mingeid sarnasusi aja jooksul veel tekib, aga üldmulje jäi, et mõnes kohas on kõik täitsa tipp-topp, samas kuskil mujal on midagi kõvasti puudu. Aga üks tasakaalustas teist. Iseenesest neist kahest ma eelistan rohkem “Jäägerit”, sest ma tundsin end pigem selle sihtgrupp olevat, kui vastupidi.
Hendriku “Puhh” oli niivõrd realistlikult irooniline ja samas halenaljakas. Hea näitlejavalik, sujuv teostus, tegelaskujude kiiksud olid hästi välja kujundatud. Ei saa üle ega ümber laurist, sest see Puhh oli talle nagu loodud. Ma imetlen seda, kuidas ta ise täiesti tõsiseks jääb ka siis, kui rahvas juba naerust tooli all on. Tegelikult jah, on ka krodi, kus tal on muigeid ja väikeseid naerukirmeid näol näha, ent enamus ajast ta on raudnael ja see ajab eriti naerma, et absurdset teksti ta ütleb nii tõsiselt ja hingest nagu just, et see pole naljakas, ärge naerge vms. Super! Liis ja notsu, samuti väga hea leid. Aeg-ajalt tundus küll notsu väga totu olema (kuigi raamatus peaks notsu täitsa tubli olema iseenesest). Aga mis ma natuke veel huvitavaks leiuks pidasin, oli see, et Mihkel mängib loomi kuidagi eriti hästi. Margaritas kass ja siin eesel.  Mõlemad omas elemendis jälle.  Lavastajana Hendrik mulle meeldis. Huvitav oli isegi teda jälgida aeg-ajalt, kui ta üleval etendust vaatles. Aeg-ajalt oli kogu lugu nii virr-varr, et silme ees läks kirjuks ja ei osanud kuidagi leida, et kuhu täpselt vaatama peaks, sest korraga toimus nii palju erinevaid asju, millel kõigel oli oma kindel point, aga seda tõesti korraga hoomata oli võimatu ja nii võis hiljem näiteks kuulda inimestelt erinevaid emotsioone j mälestusi, et mis seal või teises kohas parajasagu toimus. Aga üldpilt oli kaasahaarav, väga nutikalt lahendatud. Palju sebimist, koreograafia oli paigas ja erinevad pisemad ja suuremad elemendid mängisid oma rolli hästi välja.
Ja lõpuks ka veel Kertu “Leib”. Viimasena esitatud ja lõpetas tõeslise paugugaka etenduse. Taas palju huvitavat irooniat nii enese, ühiskonna kui ka kultuursete elementide ning inimolemuse üle. Kui ma koju tulin ja esmakordselt hakkasin kirjutama, siis esimesed asjad, mis mulle sellega seoses meenusid olid toredad topless tantsupoisid, Obama särgiga noormees ja tema sõber  MärtMärtin, kes tegi talle telekat, kuna tal pole raha digitelekat osta, poisid, kes laulsid: “kahvel kukkus maha, täna saab naisi”, kaks suudelvat meest, huvitav telesaade, Vilde tee korteris, superstaar Pulk, päkapikkude salaluure, toredad inimesed tarbijakaitsest, leivapoe müüja ja otse loomulikult tiksuv leib .
Ma vist ei hakka rohkem hetkel kirjeldamagi, mida see kõik mulle kokku tähendas. Pikk Pink vallutas mu meeled ja eeldatavasti see pole ka viimane kord, kui ma selles saalis istun ja neid viite lavastust vaatan. Aga kes ei viitsinud kõike seda lugeda, siis see oli teist väga arukas, sest teil on oma arvamus ja minge vaadake parem etendust, et selle kohta see ka kujuneda saaks.
Kõik me mahume pikale pingile korraks istuma…!

KULTUUR ON RIKKUS!

…

Paar asja on kuidagi kripeldama jäänud. Võib-olla sai see alguse laupäeval, aga ma ei teagi. Veidi on see juba pikemat aega minu sees keeranud.
Lugesin ühte artiklid, kus on nii ilusasti öeldud, mida ka mina hetkel meeletult öelda tahan: „Helena (Merzin-Tamm) ja Artur (Tedremägi) on jõulised näitlejad, keda on hoitud näljas ja rahuldamata. Nüüd on nad romantiliselt laetud ja põlevad soovist söösta miinuskraadidesse armastama!”
Mida ma öelda tahan, on see, et ei ole olemas suuri ega väikeseid näitlejaid. On vaid suured või väiksed rollid. Mulle meeldib Artur ja olen märganud, et tema rollid on enamus pisikesevõitu. Ent ma ei saa sinna parata, et miski selles karakteris lihtsalt jääb meelde. Temas on mingi varjatud ja vaka all hoitud säde, mida pole suudetud kuidagi veel kõige suuremas hiilguses publiku sekka paisata. Ma hoian talle pöialt ja ootan põnevusega, milliseid uusi ja avaraid rolle tema tulevik meie lavalaudadel kaasa toob ja loodan südamest, et tema lavaannet väga nälga ei jäeta.

…

Midagi on täna teisiti. Ma tegin samasuguseid asju, ent ikkagi, kui õhtul bussi peale hakkasin minema, ei suutnud ma naeratust oma suult pühkida ja ma olin täis sellist ülevoolavat energiat ja rõõmu. Puhas rõõm. Ja mille pärast? Asja pärast, mida ma ei oleks võib-olla päevi varem üldse mõelnudki nii oluliseks pidada või siis kui oleksin seda ka oluliseks pidanud, poleks osanud seda nii hinnata, kui peale väikest vahejuhtumit ühes puumajakeses kilomeetreid Tallinnast väljas.
See tundub tobe, aga ma olen tõesti õnnelik ja olen õnnelik, et nemad on õnnelikud ja et neil läheb hästi. Nad on kõik seda väärt. Nad annavad mulle energiat, nad on täis laenguid ning see on nii armas, et nad lubavad mul enda najal aeg-ajalt ka akusid täis laadida.
LAURI KALDOJA sai uue Panso preemia laureaadiks!
…ja mul on selle üle kuradi hea meel!
Öelge (või arvake) siis, mida tahate…!
Ja väike hea mälestus tuli seoses siis kõige eelnevaga, mis kahe aasta jooksul on juhtunud. Vot siit sai see kõik alguse.
Ja ma ei kujuta seda teistmoodi enam ette ka.
Aitäh teile … ma ei tea miks, aga ma pidin seda ütlema..!
AHOI!

…

Siin üks mõte (või siis pigem avaldus), mida kuulsin laupäeval peale etendust garderoobi järjekorras seistes. Nimelt leidsid ühed “daamid” mu selja taga, et etenduse teine vaatus oli juba parem, kui esimene, kuna selleks ajaks oli ka väike abimees juba sisse võetud, mis aitas selle nö üle elada. Ma tean, et võite arvata, et kuna olen selle lennu jälgija olnud algusest peale ja nende tegemistele kaasa elanud, et seljuhul ei ole ma väga õige siinkohal kommenteerima, ent ma usun, et vaatamata sellele suudan ma ausalt ja kätt südamele pannes öelda, et jah, isegi, kui etendusel on mõningaid paremaid või halvemaid külgi, ei ole see siiski NII raskesti seeditav, et selle üle elamiseks peaks kindlasti veidi alkoholi tarbima.
Ja see siin oli minu täiesti objektiivne arvamus!