Kummaline ja pisut kripeldav on, kui alles hiljem hakkad mõtlema, mida oleksid võinud paremini öelda (või kirjutada). See tuleb alati alles siis, kui midagi mõtlemata oled saatnud teele ühe tibatillukese jõulumessi ja saad vastuse, mis on sinu jaoks eriskummaline. Ja siis hakkadki mõtlema, et oleks võinud ka kuidagi ‘paremini’ öelda… või lihtsalt rohkem öelda… aga see tuleb alles hiljem… siis, kui sa enam midagi teha ei saa. Samas tuleb endale siis salamisi öelda, et tähtis ei ole see, mida sa ütlesid, vaid see, et sa üldse tahtsid midagi öelda ja ka tegid seda… Las siis selles peitubki mingitmoodi see tilluke jõulurõõm, mis sinu südamesse (ja hiljem ka teiste omadesse) ilusasti ära mahub.