…

Maailm on kinni, mõtted on kinni… kõik on kuidagi kinni… samaaegselt on elu täis värve ja positiivsust ja samas keerab kõik täisringil ja näed tumedalt kaetud mõtteid ja tundeid, mis küllaldaselt hullusele ajavad….
Kõige jaoks on aega ja samas jääb seda puudu… su ümber on neid, keda huvitab ja sa tunned puudust neist, keda ei huvita üldse… kõik toimib tagurpidi…
Vahel võib kellegi soov mitte haiget teha just pigem sügavalt haavata…
Soov midagi ilusat öelda muutub sooviks öelda mitte midagi…
Ma arvan, et siit ehk pöörab kõik gi samasse suunda, kus ta oli nii mõned kuud tagasi…. ja nii see ka jääb… ehk mõned inimesed kaotavad vahel sinu jaoks rolli elus… isegi, kui see roll eliselt ebaoluline ja metafooriline… aga olla on see väga hea… hea, sest näed asju nagu vaja on… ning kellegi suur ja hele rõngas peakohal kunagisest ajast tuhmub kõige regulaarsemaks sarvepaariks… Ja nii ongi!

…

See on küll viimane kord, kui soovin täiesti positiivsusest kellelegi, kellega pisut aega suhelda pole aega olnud, ka sõbrapäevaks toredat miskit soovida… sest pole just eriti “nunnu”, kui see kuidagi väga kummalise tõrjutusega vastu võetakse… ma ei eeldagi, et kõik pikkisilmi oleks u kõnet oodanud, ent see tundus küll mingil hetkel kuidagi veidi liiga eriskummaliste irooniliste torgetega vestlus selle ühe (healjuhul kahe) minuti jooksul telefoni otsas…. heh… tore, kui teil on armastust, sõpru, tööd ja tegemist, aga lihtsalt nii öeldgegi… ma siis ei helista, kui keegi teie selle õhtu “kaaslastest” seda liialt”kahtlustavaks” peab…

Head söprapäiva teile ka takkajärgi öösse!

…

Ma tean, et see kivi läheb enamjaolt ka u enda kapsaaeda, aga sisuliselt on kummaline see Jumala loomaaed, kus kohtad inimesi, kes nagu on mingiaeg olemas ja ühel hetkel, täiesti müstiliselt nad kas kaovad või muutuvad ülimalt kuidagi kaugelt suhtuvaks, täist pritsivat irooniat või siis käituvad mingil iseeneslikult vastuolulisel ja mõistatuslikul moel.

Mõnele võiksin kohe saata veidi mõtlemisainet: kui ise nii veendunult eelistate, et teile enne otse näkku öeldaks, mis põhjusel enam “sõbrad” olla ei taheta, kas poleks veidi iseloomulikum seda ka ise teiste suhtes teha? Ei maksa arvata, et ma nii hädasti kedagi sooviks oma seltskonnas hoida, et peaks meeletult alandliku kõneviisiga taga ajamas käima, et “äkki ikka räägime” jne… Ei-ei!

Lihtsalt … sellest kõigest olen vaid selgeks saanud selle, et kui keegi pole sinult saanud seda, mida ta koheselt ootas või sinult kätte saada tahtis, siis see on nende enda teha, kas nad seda nii suureks puuduseks peavad…