Maailm on kinni, mõtted on kinni… kõik on kuidagi kinni… samaaegselt on elu täis värve ja positiivsust ja samas keerab kõik täisringil ja näed tumedalt kaetud mõtteid ja tundeid, mis küllaldaselt hullusele ajavad….
Kõige jaoks on aega ja samas jääb seda puudu… su ümber on neid, keda huvitab ja sa tunned puudust neist, keda ei huvita üldse… kõik toimib tagurpidi…
Vahel võib kellegi soov mitte haiget teha just pigem sügavalt haavata…
Soov midagi ilusat öelda muutub sooviks öelda mitte midagi…
Ma arvan, et siit ehk pöörab kõik gi samasse suunda, kus ta oli nii mõned kuud tagasi…. ja nii see ka jääb… ehk mõned inimesed kaotavad vahel sinu jaoks rolli elus… isegi, kui see roll eliselt ebaoluline ja metafooriline… aga olla on see väga hea… hea, sest näed asju nagu vaja on… ning kellegi suur ja hele rõngas peakohal kunagisest ajast tuhmub kõige regulaarsemaks sarvepaariks… Ja nii ongi!
