See etendus on iseenesest taas üks näide sellest, kuivõrd inimeste arvamused lahknevad või kuidas nad asjadest väga mitmeti aru võivad saada või mingeid märke asjadest välja lugeda. Olin enne juba mingeid möödaminnes kõlakaid kuulnud selle etenduse olemusest, kuid küll mitte otseselt sissisust või tähendusest. Lihtsalt palju kiitvaid kommentaare. Ja võib-olla tekkisid mul taas liigsed ootavad eelarvamused. Mine tea.Aga vaadates etendust, ma ei tundnud selle lõppedes sellist ülevoolavat emotsiooni, et sooviksin liituda nende tõusvate ovatsioonidega. Samas, miski selles loos mõjutas mind, sest istudes bussis ningloksudes õhtuhämaruses vaikselt Nõmme suunas, võtsin ma oma telefoni ning valisin numbri, mida polnud juba kaua aega julgenud valida.Ja ma ei tundnud, et see oleks olnud viga. Ka siis, kui ma ei teadnud, et mis edasi saab. Kuid ma tundsin, et ma pean seda tegema. Ja kohe selgitan, et miks. Kuigi selle “miks” osa ma avastasin hiljem, kui lugesin kava ning rääkisin ka erinevate inimestega sel teemal…
See tükk räägib põhiliselt hirmudest. Me kõik kardame midagi. Ja see midagi ei ole kõigest mõni käega katsutav ese, vaid pigem kardame me palju asju, mis on seotud meie emotsioonidega, meie eksistentsi ja sisemise minaga. Ja kõige enam ehk hirmud suhete ees. Olgu need siis kas suhe vanemaga, suhe iseendaga või partnerlussuhe. See on nii loomulik, et meil on mingid ideaalid ja unistused, mida ma läbi aastate noorusest peale endaga kanname. Kuid iga aastaga nad aina muutuvad või isegi kahanevad. Aeg-ajalt me unustame iseennast ja alles hiljem, tehes erinevaid valikuid, me lihtsalt unustame ära, mida me tegelikult südame sügavamates soppides ihaldame. Vahel blokeerime me lihtsalt oma emotsioone ja ihasid, sest kardame nende tagajärgi. Hirm juhib elu. Ja sellest on vahel raske üle olla. Võib-olla tekkis ka minus sel hetkel mingi väike torge, mis sundis mind oma hirmude ja soovide tasakaalu otsima. Olles oma hirmust teadlik, suudad sa sellele veidi ka vastu hakata. Kui mitte muidu, siis lihtsalt sel moel, et saad teada, mida see hirm sinu jaoks elus tähendab, kuhu ta sind edasi viib. Aga vahel mõtled sa lihtsalt üle ja ei suuda õiget teed leida. Aga see piir on kõigi jaoks erinev.
Aga mis ma etenduse kohta ütleksin siis ikkagi…?
Ma kirjutasin siin vahepeal kellelegi mõtteid, mis tegelikult ei olnud minu mõtted, sest ma sain neist muudmoodi aru. Minu jaoks oli see kuidagi liiga kinni. Tähendab, ma nautisin muusikat, näitlejatöö oli vapustav. Algus tekitas minus veidi segadust, see nagu venis veidike lavakujunduse paigutamise vahemikus. Aga sisu vaikselt keris end üles, ma õppisin tundma neid tegelasi, nende mõtteid, nende eesmärke, nende unistusi. Ma tundsin nende valu. Ma sain aru sellest, kuidas vahel on perekonnad väga erinevad. Samuti on inimesuhted erinevad. Nad võivad aastatega muutuda. Samamoodi muutuvad ka suhted vanemate ja laste vahel. Seda tuleb nii tihti ette, et vanemad üritavad oma järeltulijate najal läbi lüüa oma kunagistes unistustes, milleski, mis neil endal tegemata jäi ning ei suuda neist lahti lasta. Nii tekivad hõõrdumised, arusaamatused. Lõputu ring. Pidevad ootused laste suhtes purustavad nende olemust ja see ei mõju kummalegi hästi. See lugu oli minu jaoks kuidagi varjatud sõnumiga. Selle pidevas keskmes tundus olema üks poistest, kes tegelikult mängis kõrvalisemat rolli, kuigi teda teatud mõttes sunniti keskmesse. Kuid ta oli pigem mingi ühenduspunkt kõikiide teistega ja nende unistajatega. Ja kindlasti selle ühega, kelle meri oli hirme täis.Selle etenduse lõpus, kui plaksutasin ning inimesed tõusid ka püsti, ma ei suutnud nendega liituda. Ma tundsin end tühjana. Minus keerles samaaegselt mingisugune tühjus, hunnik küsimärke ja rahulolematus või mingi pakitsus. Midagi jäi pooleli. Võib-olla ootasin mina liiga palju, kuid see lõppes nii äkki, et ma ei osanud seda oodata. Mul jäi nii palju teadmata. Koju jõudes ja lugedes kava, jõudis ka vaikselt kohale minu jaoks see, mis oli oluline, ma osakasin teha tänu sellele ka seoseid, mida enne saalis olles leida ei suutnud. See väga lihtsate joontega tükk hakkas võtma mitmeid tahke, jooned muutsid teatud kohtades kõverateks. Midagi hakkas kuklasse hingama, kuigi see pole ehk ka päris see, mida ma ootasin. Kuigi seda, mida ma ootasin, ei oska ma enne öelda, kui ma selle ära tunnen. Aga seni ma ootan. Võib-olla enese sisemiste hirmude pärast ma hetkel ei suuda seda uuesti näha, aga ma usun, et kunagi… näeme ehk veel…
