Veidi katki… aga õnnelik… enne tikkus nutt peale… nüüd on õnnetunne…
Filed under Meie elu kunstis …
…
Varahommikune puder moosiga, kuum kohvi ja tee…
kõrgete kontsade klõbinad ja kenad talvemantlid…
varahommikune tõusva päikese rõõmsate kiirte saatel
bussiekskursioon koos meeldivalt humoorika “grupijuhiga”…
äärelinnas väikene grupiga kontsadel uisutus …
marraskil ja surisevad käed ning kanged tagumikud…
vesistavad silmad ja suitsuvine ja köhatus …
raputav vagun ja meeldiv lõunauinak…
magus õunakook ja kolme frikadelliga supp…
kolm paari kingi ja paistetavad jalad…
peavalu kesk hullutavat kuumust ja väga kenasti külmumine …
südamlikud uued pereliinid ja nende lahkulöömine …
kleepuvad näod ja kummaliselt (kurgiselt) lõhnavad juuksed…
katkised huuled ning surmatõbiselt mustades rõngastes silmad …
märjaks pritsitud selg ja “higised inimesed”…
riisumata lehtede huumor ja elus laibad…
tõsine omavaheline semmimine ja telefoninumbrite vahetamine …
enese kordamine ja topelt (kaisus) magamised…
ootamise aeg ja väsimus…
korduv segadus ja naerudes emotsioonilised pursatused …
tuttavad näod ja ka imestus …
pimedus ja taksoga retk mööda Nõmme teede mägarlust…
kodune toit ja lobina keskel vaikne kustumus…
hommikune pea paksus ja tõbisus…
huuled veel surmatõbine tuhmus ja kurgu paistetus…
kätel uskumatu poriselt tahmane mälestus ja
riietel järelmaik tugeva lõhnana kõigest, mis möödunud…
SELLINE ON ELU - R11!
KIRSIAED
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja: Andreas W (külalisena)
Osades: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill või Marta Laan, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur või Marta Laan, Lembit Ulfsak, Kristo Viiding või Roland Laos, Hendrik Toompere jr jr.
Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega – yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on. Tšehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.
Aeg tõsta šampuseklaas, et kuulata ära see ehk niigi liigsete sõnadega väljendatud mõtetevalang minu rännakust kirsiaia radadel.
Hinges on midagi ilusat. Tänases õhtus, mööda rada kirsiaias Jermolai Lopahhini järel kirvega puid maha raiudes, sai tunda nii valu, kui pisaraid. Palju pakuti ka mõtetele, silmadele ja nina tundlikule haistmismeelele. Oli ka palju mõistatuslikke ja samas ka eluohtlikke trikke ja vempusid. Nägu näitasid paljud, keda oodata oskasid või kelle tulekust lootusesiki aimu ei olnud. Palju segadust, nalja ja tralli läbi nukruse ja igatseva inimeseks olemise keskel. Ja kui veel sellest ei piisanud, lisas vürtsi ka pisut mõnusat närvikõdi ootuses sellest, kes kardina vahelt võiks välja tulla või siis milliseid sarnasusi ja erinevusi vaimusilmis tekkis kahel, kelle vahel seisis “või”, või seisis miskit eemal, õhkõrnalt kardina varjus,mõne kaugema kujutletava võrdusmärgi näol.
[jätkulugu....]
…
Kõige asjalikum on teha pilte, mis on udukogud ja kahtlase värvitooniga. See on see, kui pole sada aastat fotokat käes hoidnud. Aga kuna ma ta kaasa võtsin, siis pidin ikka paar udukäkki ära tegema.
Siin nad nüüd on:
Ahjaa… kes ei tea, siis see on tegelikult tehtud KiMu üritusel teatris NO99. Täpsemalt veel öeldes: teater no99 Jazziklubis.
Väga mõnus õhtu oli igaljuhul!
Sellistel võiks käia veel ja veel…
KIHVAD
Lapsepõlvest teadmatusse. Lugu lastest täiskasvanuile.
Autor: Polly Stenham
Tõlkija-lavastaja: Auri Jürna (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Marko Leht, Jekaterina Nikolajeva, Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater), Liis Lass (EMTA Lavakunstikool), Tanel Saar
Fotod: Siim Vahur
“Kihvad” on lugu kolmest lapsest, kes ootavad kümme päeva ühes toas oma ema. Nende päevade jooksul paljastuvad laste omavahelised suhted, võimumängud, hirm ja saladused. See on lugu kaasaegsest katkisest perekonnast, lootusest ja laste piiritust võimest oma vanemaid välja vabandada. Selle teksti lõputu tahe uskuda kõige paremat, näha halvas olukorras midagi head.
Vahel on raske millestki lahti lasta. Ka usust kellessegi, keda sa armastad ja usaldad ja sellesse, et ka tema pole lakanud sind armastamast. Nii kannad sa seda usku kaasas enesepettusena, kuna reaalselt sellele otsa vaadates sa tajud, et tegelikult on asjad just nii, nagu sa sel hetkel loodad, et nad ei ole. Vahel on lihtsam need kõige sügavamad ja süngemad tunded endas maha suruda ja teha nägu nagu poleks neid olemas olnudki. Eriti siis, kui leiad et see on vajalik, et hoida neid, kellest sa kõige rohkem oma elus hoolid – perekond. Perekond on kõige tähtsam!
Selles loos on tegelikult kaks poolt: on Eliot ja on Maggi. Eliotil on raske, sest ta tunneb kohustust oma õe ja venna eest hoolitsed, kuna on kõige vanem, ent ta sooviks veel veidi aega laps olla. Kindlasti väga paljud 16-aastased ihkavad iga päev juba täiskasvanu olla ja ise enda eest otsustada ja valikuid teha. Kuid kui sulle langeb see kohustus peale ebareaalsetel põhjustel, kellegi soovist sinuga mitte arvestada, siis ei ole see enam sama. Veidi aega on võimalik head nägu teha ja end maski taha peita, aga mingil hetkel pea plahvatab ja kõik sisemised emotsioonid ja meeletu ängistus paiskub sinust välja.
Sellessuhtes on Eliot väga huvitav karakter – “maailmapäästja”, kes sisemiselt on veel poisike, vaatamata oma tõelisele vanusele. Vähemalt nii suutis Marko teda välja mängida. Sest algselt, lavastuse edenedes, ei lasnud ta (minul vähemalt) tõeliselt aimata selle tegelase reaalset vanust. Eeldasin tegelase pigem nooremaks. Mingi aeg hiljem tundus see pigem mäng, olla lapsik. Ja kõige huvitavam just oligi jälgida, kuidas erinevate maneeridega uued tahud välja vormusid. Ja nagu ikka, ei jää ükski sisemine pomm lõhkemata, kulminatsioon lapsemeelsusest vahepealse ahastuseni, mis omakorda kiirelt uuesti mänguks tagasi lükati, sest nii ju lihtsalt peab olema.
Kogu loo võti, Elioti seisukohast vaadates, ongi tegelikult vist venna kaitsmine. Venna, kes on alles nii väike, et ei suuda mõista maailma ja elabki vaid läbi mängu. Eliotil on vahel seda raske mõista, sest tema sees on siiani igatsus ema järele, keda enam ei ole, kuid ta ei taha seda enale tunnistada, et see võimalik oleks. Nii tekivadki need otamatud plahvatused ja rünnakud nii õe kui ka väikevenna suunas, sest ainus püüe on kaitsta sel hetkel enda sisemist lootust. Lootust, et äkki on kõik veel võimalik ja et äkki ta ei pea enam mängima.
Sügav kummardus Markole, kes Elioti meile kild killu haaval ehedaks muutis. Mulle on alati meeldinud ja meeldis ka sel korral Marko “vaikiv näitlemine” ehk siis kehakeel ja näoemotsioonid, mida ta aeg-ajalt ilma sõnadeta suudab ka väga hästi ja mõistetavalt tööle panna. Eriti võib-olla meeldis just see hetk, mil Maggi karjus Elioti peale ning too lihtsalt seisis ja lasi end nende sõnadega peksta. Ta oli kuidagi lapselikult kaitsetu sel hetkel, mis näitas väga hästi seda poolt temas, mis oli alla andmas ja lootust kaotamas ning lasi ennast selle eest mingilmoel nagu karistada. Aga see läks väga hinge, see kuidas ta lihtsalt seisis seal, aga see valu ja hirm oli tunnetatav ning reaalselt samastatav ja enda jaoks omastatav.
Muidugi ei saa jätta kiitmata Jekaterina (edaspidi Katja) Maggi rolli. Maggi on taas kord omaette karakter. Väga erinev ja ka mingilmoel väga vastandlik Eliotile. Aga selleks on ka omad põhjused. Teda ajendavad teistmoodi emotsioonid, mida keegi ei suuda lahti murda. Esialgu võib jääda mulje, et temas on palju vaenulikkust oma ema suhtes ning ta üritab ilmselgelt Elioti reaalsust tajuma panna, et teda ei ole ega saa ka enam nende jaoks olemas olla. Jääb mulje nagu see oleks eesmärgiliselt vajalik Elioti lootusi purustada ja naivismist vabastada, ise seda omamata. Samas, hiljem tajume me, et see on taas kord üks viis oma perekonda hoida, vähem haiget saada. Maggi on sisemiselt vastuolus juba enda süütundest. Eliot ei ole ainus, kes on pidanud võtma vastutust hoolitsemaks üksteise ja selle maailma eest, mis neid seal väikeses korteritoakeses aina rohkem üle pea hakkas kasvama. Võib-olla on tema pidanud palju rohkem endast andma ning see eneseohverdus ning hilised süüdistused endale ei ole lihtne kanda, sealhulgas veel üritades teisi kellegi kolmanda tegude eest mitte kannatama panna.
Katja energia oli laval meeletu. Rääkimata sellest omavahelisest keemiast Markoga, mis neil õde-venda mängides laval tekkis. See oli mõnusalt relistlik ja hoogne. Katja näost ja miimikast on väga lihtne välja lugeda õiget emotsiooni. See seguneb küll aeg-ajalt väga järsu rünnakuga, aga seda vaid kõige paremas mõttes. Ta võtab asjadest maksimumi. Ja sama ka Maggi rollis. Ma ei suutnud lõpus enam isegi korralikult hingata, sest see lõpujoon, kus vallandusid Maggi sisemine valu, süütunne ja pidev kahetsus sellest, et ta ei suutnud enam tugev olla ja ise oma ema eest täiskasvanu olla. See õigustatud tunne end ühel hetkel enam mitte vastutavana tunda, kui sellest kunagi ei ole abi olnud.
Toetuskontsert Mari Pokineni esikplaadi väljaandmiseks!
Jälle üks ilus õhtu täis muusikat ja positiivseid emotsioone. Igatepidi imeline talvine unenägu. Pole kaua vanalinnas niimoodi õhtuhämaruses jalutanud. Nina külmetab, lund sajab vaikselt, teed on lumehangesid täis – imeilus! Aga tegelikult ei tahtnud ma ainult sellest rääkida.
Käisime Mari Pokineni plaaditoetuse kontserdil. Kuna transpordiga hetkel on nagu on, siis arvestades teiste plaane, sättisime end nii, et jõudsime kohale varem, kui ise oodanud oleks. Päris kummaline oli kõndida Hobuveski poole ja sinna jõudes kõheldes seista ja oodata, et kas koputada uksele või mitte. Sest eeldatavalt, selle kellaaja järgi, oli seal alles proov ja asjade ülessättimine. Aga siis me seal veidi tammusime jalalt jalale ja mõtisklesime, et mida teha võiks. Et kas jalutada edasi-tagasi või lihtsalt ootama jääda. Iseenesest üks väga oluline faktor oli sealjuures veidi krõbedapoolsem talvine ilmatemperatuur, mis nina tahtis alati veidi näpistada ju. 
Aga me ei jõudnudki eriti kaugele oma mõtlemisprotsessis, sest järgmisel hetkel astusid uksest välja ka Mikk ja keegi veel, aga ma ei suuda hetkel meenutada, kes see täpselt oli. Igaljuhul tegi südame soojaks, kuidas Nad meile pakkusid isegi varianti kasvõi sisse minna, kui me mujale ei saa minna, aga me võtsime vastu teise pakutud variandi, ehk sammusime pisitasa Linnateatri kohviku poole teele. Veidi suutsin ma ennast sisemiselt ka piinlikku olukorda panna, kui teatri dieles veidi kõvema häälega rääkima hakkasin, sest üleval väikeses saalis oli parajasti etendus toimumas. Aga ikka juhtub. Saime seal enda info üle kontrollitud, tänu Mikule sain teada, et kõik on OK, mis tundus algul, et äkki natuke vussi on läinud. Aga ostsime ka lisapileti ära ning veetsime veidi mõnusalt aega Dornses. Ei olnud seal ikka väga kaua istumas käinud. Väga nostalgiline tunne tekkis. Aga kui aeg oli piisavalt parajaks venitatud, kõmpisime jälle pisitasa tagasi.
Hobuveskis oli mõnusalt soe. Vahepeal tundus, et ehk isegi liigagi soe. Mingi hetk vähemalt klavalt langev valgus põsed meeletult puna täis. Aga see oli kõik nii kõrvaline. Sest oli Mari ja oli Ott ja olid mõnusad laulud. Minu jalg kiikus vaikselt laulude taktis ja huuled pobisesid omaette lugusid kaasa laulda. Aga mõtetes jooksid mälestuspildid eelmisest aastast ja NO-teatri Jazziklubist. Kenad mälestused olid. Ja tekkisid veel kenamad uuedki mälestused.
Nagu ma juba kord ütlesin, üks imeline talveunenägu. Eriti veel hiljem, peale kontserti, mõnusalt saapaid mööda lund lohistades ja lumehelbeid põskedele korjates. Ning hiljem juba seda jagades inimesega, kes eelmise aasta mälestusi omas. Imeline õhtu… ja selle meenutuseks ka väike muusikapala siia…
:: NOSTALGIANURK ::
Vaata, mis sa tegid!
Vaata, mis sa tegid!
Juba mitu korda teatrist tulles jalutades sa oled üritanud Alo auto ette hüpata.
Teisel korral jälle oleksid sa auku kukkunud, üritades mulle näidata, et kus on puu.
No vaata, mis sa tegid!
No vaata, mis sa tegid!
Siis ühel korral läksime me lahku teatri ees,
hiljem nurga taga leidsin sind põõsa seest.
Arksile sa tegid ükskord mitu piu’d ja pau’d
ja kord purunenud oleks ka üks lavalaud.
No vaata, mis sa tegid!
No vaata, mis sa tegid!
Dornses alati sa tellid ainult tassi rohelist teed
ja kui olen ma kabiinis endast pilte teed.
Kui sa saaksid, ära ajaksid sa selle motika,
mida iga päev me käime vaikselt näppimas.
No vaata, mis sa tegid!
No vaata, mis sa tegid!
Iga kord, kui uks käib lahti, hüppad püsti sa,
aga valele poole siis jääd vaatama.
Sa ei julge süüa üldse, kuna äkki keegi vaatab sind,
kuigi tegelikult on see kõik, mis sul ihkab hing.
No vaata, mis sa tegid!
No vaata, mis sa tegid!
TORM
Lavastaja: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater)
Tõlkija: Peeter Volkonski
Tõlkija: Peeter Volkonski
Mängivad: Tarvo Sõmer, Liis Haab, Lauri Kaldoja, Peeter Rästas, Mait Joorits, Velvo Väli, Erni Kask, Marko Leht, Toomas Suuman, Kertu Moppel, Eduard Salmistu, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu.
Asustamata saar. Võimult kõrvaldatud hertsogi ja tema noore tütre pagenduspaik. Õhk on täis müstikat, maagiat ja vaime. Läheb vaja kahtteist aastat ja üht nõiduslikku tormi, et saarel maabuksid vaenlased. Nüüd säriseb õhus ka kättemaksu ja armastust. Kauaoodatud vabaduski viipab sõrmega. Tund on tulnud. Tund täis teadmist, et Kõikidele Idiootidele, Pättidele ja Kaabakatele Tuleb Kätte Maksta. Või Andestada. Lõpp on armastus.
Rakveres on puhumas uued tormilised tuuled. Noored on kohal ja minulgi sai see nende osalusega uus lavateos üle vaadatud. Etendus kiirgas just sellist noorusliku energiat, samas oli nüüdseks mingil moel tunda, et noored näitlejad on nö “päris lavale” jõudnud. See ei olnud enam selline tudengite katsetus, vaid ikka juba tõsine reaalne teater ja seda oli huvitav jälgida, et kuidas noored uue olustikuga kohanduvad. Nende sulandumine ülejäänud gruppi oli ideaalne ja andis kõvasti särinaid kogu loo arengule laval.
Laval ristusid Shakespeare ja Toompere. Mõlemad on oma eripärade tõttu äratuntavad. Kindlad jooned käivad risti ja põiki läbi lavastuse. Shakespeare’i tõeline tragöödia versus palagan läbi kogu etenduse ning lugu, mis iseenesest on nagu tõeline tänapäeva mehhiko seebiooper. Toompere toob Shakespeare’i tüüpilisuse mingile uuele ja tänapäevasele tasemele, mis tekitab sellist mõnusat närvikõdi, aga jätab samaaegselt alles kirjaniku originaalsuse . Tänapäev kohtub klassikaga ning teeb sellest mida suurt ja kaasahaaravat.
Mulle meeldis see muusikaline kujundus väga. Nimetasin „Tormi“ isegi saalist lahkudes väikese huumoriga Toompere muusikaliseks lavastuseks. Nii nagu umbes „Kaotajad“ olid, veidi küll vähem, aga ikkagi… peaaegu.
Lauri meeldis mulle, kuna seekord suutis miski temast välja juurida selle oodatud koomilisuse, mis talle kooli ajast on külge jäänud. Väga tõsiselt võetav roll ja ei tekkinud momentigi, et oleksid teda vaadanud ja naernud, sest ta lihtsalt seisab seal. Veidi muigama pani see hetk, mil ta laulis teises vaatuses mingisugust kaetamise laulu, ent see oli pigem sellest et tekkis ootamatult mingi pööre ja see tundus tõesti humoristlik. Samas ei olnud selles midagi labast, väga osav ja kaasahaarav vahelõik. Ainus mis häiris oli tema kiirem liikumine laval, see jättis kuidagi rapsiva mulje ja oli kuidagi tüüpiline lavaka-Lauri, kes ainult olemusega rahvast naerma ajas. Stabiilse tempoga lavaliikumine oli mõnusalt rahulik ja omandas sellise vaimule iseloomuliku uhke oleku, muudel juhtudel kippus ta lihtsalt kohati rollist välja jooksma enesele teadmatult.
Liis oli suurepärane! Kirjeldamatu pühendumus rolli. See pinge ja kontsentreeritus pidevalt mingis seisundis psides, veidi hulluse ja tühjuse vahepeal. Samal ajal olles ja mitte olles.
VILJANDI JA SVJATA VATRA
Täna sai külastatud veidi Viljandis toimuvaid Pärimusmuusika päevi ehk head ja traditsioonilist folgiüritust. Tore oli muidugi ka mõndade tuttavate nägudega kokku joosta. Eks Eesti ongi suhteliselt pisike ja kõikjal võid kohata kedagi, kellega sul mingitmoodi seoseid on. Aga väga toredasti sai mind tema poolt ristitud folgi-süütukeseks. Väga tabav muidugi, sest ma ju tõesti ei ole kunagi sinna sattunud. Ega ei saa ka öelda, et oleksin seal ka niivõrd folgilikult ka suutnud osaleda. Pigem piirdus see sellise peata ringijooksmisega ja teadmatusega kuhu või millal või miks minna ja lihtsalt läksin sinna, kuhu algselt plaan ka minna oli, muule aega nagu ei pühendanudki. Tundub väga ebanormaalne, ent tundes end väga kuidagi mitte omaselemendis olevat, oli lihtsam seekord vaid esimese korrana nautida täiel rinnal seda ühteja ainust, mis südames oli. Selleks oli siis Svjata Vatra ETV Live kontsert Pärimusaidas.
Svjata Vatra suutis taas kord mu südame rõkkama panna. See on nii võimas sünergia, mida nad endas kannavad. Mulle meeldib, kuidas publik nii lihtsalt kõigessesisse tõmmatakse, sa oled osa sellest kõigest, ei istu tuimalt kuskil ja ei vaata närviliselt kella, et millal see küll lõpeb, sa tantsid, laulad, naerad, hüppad, plaksutad, mida iganes veel. Hästi positiivne. Ja piisab sellestühest õhtust, et kasvõi kaheks aastaks saada meeletu laeng, tunda ennast osana millestki. Viimati nimelt käisin neid kaks aastat tagasi kuulamas, Talveöö unenäo üritusel siis. Ja sealt ka see pisik uuesti ja uuesti minna, nüüd lõpuks sai see ka teoks tehtud. Ja nagu me siin vaikselthuumorit tegime, etvõin vähemalt öelda, et ma olen ka Viljandi folgil käinud. Mis siis, et ainult ühel kontserdil ja mitte kellegagi uusi tutvusi ei sobitanud ja end teiste sekka täielikult ei sulatanud. Usun, et küll see aeg ka veel kunagi tuleb. Ei olnud veel see õige aasta lihtsalt. Aga algus on vaikselt lahti tehtud. Ise olen rahul!
FILMIMUUSIKA KÄSMUS
See oli suht äärmusest äärmusesse õhtu, pean ütlema. Kontsert iseenesest oli väga mõnus ja veidi ka nostalgiline. Aga pean ütlema, et kogu selle õhtu jooksul suutsin ma vähemalt endale selgeks saada mõningased käitumismallid ja iseloomuomadused, mida ma ehk varem märganud ei olnud seltskonnas ja seetõttu jäi see ka mind veidi tagantjärgi saatma, kuid leidsin ka väga õiglase lahendusele, otsustades, et see ei ole minu jaoks. Hiljem pole ma seda ka kahetsenud, sest ilmselgelt on näha, et minu hinnang ei olnud väga mööda ja lihtsam on, kui ka teised sellest aru saaksid. Kahtlustan ainult, et asjaosalised ise sellest veel aru polesaanud ja vihjata pole ka mõtet. Las neile jäägu oma arvamus ja mulle oma . Aga vähemalt ei näe ma enam põhjust varjata ka oma suhtumist, ilma et kardaksin teiste reaktsioone või arvamust. See inimene ei saa minu jaoks enam kunagi samasuguseks, milline ta kunagi oli ja nii ongi kõige parem. Seetõttu tuleb ehk aitäh öelda, et ära käisin. Vähemalt on nüüd kergem ükskõikne olla. Ei mingit vihkamist – kõigest ükskõiksus.
ARKAADIA
Tom Stoppardi meisterlikult kirjutatud, kahel ajatasandil liikuv, psühholoogiliselt ja süžeeliselt põnev “Arkaadia” pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii noortele näitlejatele kui meile, publikule.
Lavastaja - Hendrik Toompere jr
Minu nähtud koosseis:
Thomasina Coverly – Liisa Pulk
Septimus Hodge, tema koduõpetaja – Jüri Tiidus
Jellaby, ülemteener – Mikk Jürjens
Ezra Chater, poeet – Kristjan Üksküla
Richard Noakes, maastikuarhitekt – Marko leht
Leedi Croom – Sandra Üksküla Uusberg
Kapten Brice – Lauri Kaldoja
Hannah Jarvis, kirjanik – Marta Laan
Chloe Coverly – Liis Haab
Bernard Nightingale, õppejõud/kirjanik – Roland Laos
Valentine Coverly – Hendrik Toompere jr jr
Gus Coverly – Artur Tedremägi
Augustus Coverly – Mait Joorits
Fotod - http://www.Ugala.ee
———————————————————————————————————————
Minu arvates oli see lavakate kaheksast diplomilavastustest üks nõrgemaid. See arvamus ei eelda, et oman mingit olulist rolli selle hinnangu jagamisel, pigem on järgnev vaid minu, kui keskmiselt objektiivse saalis istuja mõttelend peale järjekordset teatrielamust. Ma ei idealiseeri kõike ja nii ka varasematel kordadel on tekkinud erinevaid tõrkeid. Mulle ei meeldi liigne negativism ja loodetavalt minu postitusi see teatri koha pealt liigselt ei kummita. Ent endale ääremärkusi sooviksin teha aeg-ajalt küll. Nii ka seekord. Ehk siis alustada võingi sellest, et see ei jäänud mulle nii sügavalt hinge, kui ehk mõned teised lavastused.
Mis tsipa puudu jäi? Teksti oli väga palju ja kuigi on imetlusväärne oskus sellise raskusega teksti hoomata juba diplomilavastusi tehes, oli aeg-ajalt küll mulje just päheõpitud teksti maigust. Järjest vuristati teksti, mis aeg-ajalt ei jõudnud isegi seedima hakata. Kõike käis nagu mingil kombinaadi lindil, kuhu pausi väga vähe sooviti sisselasta. Jäi natuke mulje nagu sooviksid kõik kiiresti koju ära minna ja seetõttu ka oli oluline vaid, et tekst oleks õige ja täpselt nagu paberil.
Mis oli suurepärane? Esimest korda avanes minu jaoks täielikult Kristjan. Teda on ennegi juba küllaldaselt laval olnud, ent seekord ta oli täiesti omas elemendis. Ma ei saa küll öelda, et ta täielikult minu jaoks tagaplaanil on olnud, kuna “Margaritas” võlus mind juba veidi see vabadus üritada olla totakas esimese vaatuse alguses, kui kaks meest jalutasid siis pargis rõõmsal tantsusammul. Siis juba veidimidagi välgatas, kuid “Arkaadias” võitis ta mu südame. Kohmetu veidrus ja alandlikus versus kõrkus ja üleolevus. Head žestid, usutavus oli täielik. Lihtsamalt öeldes – ta ei mänginud, et ta näitleb, vaid lihtsalt näitles.
Arturi Gus’i roll oli ka nagu rusikas silmaauku. Tavapäraselt olen harjunud juba, et Artur mingis mõttes lavale teiste keskele ärakaob, kuid seekord, vaikiv roll tõi teda just enam esile. Ilma sõnadeta andis ta suurepäraselt oma rolli edasi ja tegu oli vast tema ühe parima osaga diplomilavastuste juures üldse. Ütlen nii, sest vaatamata sellele kadumisele on Artur mulle juba “Margarita” etendusest peale meelde jäänud (järjekordne “Margarita” hellik siis minu poolt) Olen kuulnud erinevaid arvamusi sellest, kuid minu jaoks oli see üks nendest tookord, kus talle andti ka võimalus ennast veidi avada. “Arkaadia” sealjuures oli vaid positiivne täiendus selles enesekindluse kasvatamise reas. Ma usun, et Arturis on palju peidus. Olen seda ennegi maininud. Gus’i geniaalne lavalahendus jääb mind veel pikalt kummitama.
Keda veel muidugi ei saa mainimata jätta on Jüri ja Liisa. Nende omavaheline dünaamika valitses lava. Liisa on ammu juba silma paistnud väga mitmekülgse näitlejannana ning Thomasina lapselik naiivsus end samaaegselt suur elutarkus avaldus temas täielikult. Tema rollis polnud tilkagi mõjutust eelnevatest teismelisrollidest, mida kasvõi kunagi “Räägivad” etenduses olen kohanud. Väga tasakaalukas. Jüri oli väga hea hoiakuga,tema pikkus vast andis palju juurde, jättis veel mõjuvama mulje. Just sellise noore, kütkestava ja aristokraatliku, veidi ninaka ja üleoleva joonega härrasmees. Kindel otsekohesus,kindel muie,kindel flirt – väga mõjuv. Isegi meeldis, et just Jüri näha sain, kuna senini on pigem teistelt selliseid suuremaid rolle nähaolnud, nüüd ta mingilmoel sai oma annet rakendadasuurejoonelisemalt, mis oli väga nauditav.
Jäänud on veel mõned tegelased ja rollilahendused, kes mainimata on jäänud. Esimene neist, mis ehk vägagi hea sõnaga mainitav on, on Roland.
Olgu, tunnistan ausalt, et isiklike eelistuste najal oleksin algul ehk oodanud pigem näha Markot samas rollid, kuid see ei olnud liigne pettumus. Aeg-ajalt küll tahtmatult kumasRolandis just mingi sarnasus läbi Markoga, tekkis mingi kujutus sellest, kuidas oleks tema selle rolli lahendanud. Roland aeg-ajalt jätab väga krampliku mulje. See on pigem sellest, et ta võib vahel täiesti ülevõlli minna ja seda täiesti ootamatutes kohtades, kus seda ei suuda ette näha, et see üldse võimalik oleks. Ja see hüperaktiivsus võib ajada väga segadusse. Võib-olla sellesse rolli see sobis, kuigi veidi see ülevoolav seksuaalne energia, mis lavalt saali kandus, hakkas lausa häirima. Eriti kuna see jättis ka mulje, et iga hetk võib ta lihtsalt rahva sekka hüpata ootamatult. Närvipinge missugune. 
Teiste kohta võin öelda, et Lauri oli taas kord koomiline, tegi oma tavapäraseid zeste, näoilmeid jne. Ei olnud midagi uut. Sandra hõljus minu jaoks lavale ja lavalt ära. Emotsioone sügavaid minusse ei jäänud, samas ei kadunud ta ka pildist kuhugi ära otseselt, lihtsalt väga malbe ja tagasihoidlik, kuigi tegelaskuju oli suhteliseltbravuurikas aeg-ajalt. Marko andis endast selle pisema rolliga nii palju, kui anda oli. Lihtsaltei olnud palju anda. Olen näinud teda väikestes rollides ka rohkem välja paistmaas. Võib-olla jäi julgust puud. Võib-olla oli tegu lihtsalt kokkusattumusega,et ta tol päeval ka pisut külmetanud oli, mine tea. Marta mõjus kuidagi nümfomaatilisena. Natuke “Margarita” mõjutustega võib-olla. Aktiivne energia, tunnetav sensuaalsus ja pinge laval. Hendrik see-eest kuidagi lihtsalt oli, tegi vahepeal veidi huumorit, mida ta ka teha oskab, aga siis jälle kadus teiste seksuaalse pinge vahele ära. Andis ruumi teistel särada lihtsalt. Liis omakorda oli suur energiapall. Jooksis samuti suht lavale ja lavalt ära, kuid seda oli võimatu mitte märgata. Väga energiline.
Olen pikalt rääkinud tegelastest alias näitlejatest. Aga sellest ei saa üle ega ümber lihtsalt. Ja isegi, kui mõtlen hetkel, kas seda kõike vaja oli, siis oleks siiski hea kunagi hiljem ka mõelda ja mingilmoel võrrelda kõigi arengut siin-seal.
Etendust hindama ma ei hakka mingis puntkisüsteemis. Ma ei ole seda kunagi teinud siin varem ja pole ka vägavajalik uus harjumus, mida omandada. Kokkuvõtteks ütlen lihtsalt, et viimase lavastusena oli lavakatel vägagi suur tükk hammustada võetud ja päris suured ampsud olid ka ära võetud. Väärikas lõpp diplomilavastuste radadele ja hea harjutus suurte teatrite suunas, tekstimahu suhtes siis eriti veel. Kahjuks või õnneks nägin vaid ühte koosseisu, kuid mulle meeldis, kuigi nende kõigist kaheksast lavateosest see minu kõige lemmikumate hulka siiski ei kandideeririnud.
…
Rahvusooper Estonia tuli välja väga andeka küsimusega facebookis:
“Miks on teater parem, kui jalgpall?”
Ootaksin huviga teie arvamust, miks ta nii on.
Ise tean juba vastust enda seisukohast, aga huvitav oleks ka teisi arvamusi lugeda.
…
24. lend on nüüd kooli ära lõpetanud. Natuke kurb, samas väga põnev. Kõik on alles ees, kõik uus ja huvitav. Ma tean, ma ei kuulu tegelikult otseselt sellesse võrrandisse, aga killuke minust ikkagi on hingega selle sees. Kõik nad on nii mitmekülgsed ja erinevat tüüpi ja väga andekad näitlejad. Mis veel olulisem – toredad inimesed. Olgu neil siis omad tugevad ja ka nõrgemad küljed, mis on inimlik. Hoian neid ikkaja alati vaikselt kuskil südames.
Käisin ka nende lõpuaktuse kontserdil. Lisan siia ka selle videoklipi, mille nende esinemisest tegin. Kuna olin häbelik ja algusest peale üritasin end mitte väga esile tõsta ja et mitte end märgatavaks teha, siis ei julenud ma kogu aeg ka kaamerat üleval hoida, sealt ka pool videost veidi musta pildi ja ainult heliga. Aga see ei ole oluline. Vähemalt mulle mitte. Sest see on sümboolne mälestus nende jaoks olulisest hetkest. Vähemalt sellest osast, millest ka osa otsustasin võtta. Ainus osa, kus ei tundnud ennast liigselt end kuskile valessekohta toppides ja samaaegselt ei saa jääda südamesse kripeldama, et mis oleks olnud.
Palju õnne kallikesed! Ja aitäh teile kahe suurepärase ja teatrirohke aasta eest. See ei tähenda, et midagi muutuks, lihtsalt… lend on suureks kasvanud ja pesast välja lennanud, igaüks omale uue koha leidnud ja seal edasi elanud. Tuleb lihtsalt rohkemvaeva näha, et sammu pidada.
…
Politseisse on tulnud palju tarbijakaebusi tiksuva leiva kohta. Asja lähemalt uurides selgus, et leivad on pärit kõik ühest poest. Müüja kommenteeris süüdistusi väitega, et nemad on toidupood ja nad ei müü pomme. Kui soovisime rääkida poe juhatajaga, müüja keeldus, põhjendades seda arvamusega, et tema ise on piisavalt huvitav isiksus, kellega suhelda. Kuna poest rahuldavaid vastuseid ei saanud, pöördusime probleemiga tarbijakaitsesse. Nad mõistsid meie muret ja asusid asja uurima. Ent komisjoni liikmed ei suutnud ka pikema uurimise järel öelda muud, kui “tiksuv leib. oioioioi”. Politsei pressiesindaja Joverdi Lepiku sõnul pole tiksuv leib neile mingi uudis, sest selliseid probleeme laekub politseisse iga päev. Seega pole hetkel muid soovitusi, kui viia kahtlane ese koju naisele ja loota, et need kaks ei plahvata.
- kriminaalne LEIB
