Kõige asjalikum on teha pilte, mis on udukogud ja kahtlase värvitooniga. See on see, kui pole sada aastat fotokat käes hoidnud. Aga kuna ma ta kaasa võtsin, siis pidin ikka paar udukäkki ära tegema.
Siin nad nüüd on:
Ahjaa… kes ei tea, siis see on tegelikult tehtud KiMu üritusel teatris NO99. Täpsemalt veel öeldes: teater no99 Jazziklubis.
Väga mõnus õhtu oli igaljuhul!
Sellistel võiks käia veel ja veel…
“Tõde ja illusiooni on kerge segi ajada, kuid selleks, et ellu jääda, tuleb neil osata vahet teha…” Ma olen hetkel väga sõnatu. See oli lihtsalt vaimustav elamus ning teater NO99 suutis mind meeldivalt lõpuks üllatada. Ma ei ütle, et mul oleks vähe usku sellesse olnud või mingeid eelarvamusi, sest ei, käsi südamel, nii see polnud. Olen lihtsalt paaril etendusel seal käinud, kuid üks neist kahest pole olnud otseselt NO enese toodang (Margarita ja meister) ning ootasin huviga, et mis saab. Ehk andis ka sellise väikese närvikõdi ka see, et ootasin huviga Hendrik Toompere jr esitust. Siin iseenesest on mitu tahku, miks see nii oli, kuid sellel pole enam tähtsust, sest kummutan teie uudishimu ning kinnitan, et ma olen vaimustuses hetkel, kuidas see mees suudab laval mängida. Kirjeldamatu! Aga tegelikult ei saa ma ainult jääda Toompere mängu peale pidama, sest see polnud ainus, mis mulle selle etenduse juures meeldis. See tükk oli väga hästi üles ehitatud. Kuidagi robustselt ideaalne. Seekordselt need NO-le iseloomulikud räigemad väljendid ei seganud seda pilti, vaid lisasid piisavalt mängulisust, kuid ei summutanud kogu asja mõtet ehk ei kippunud liiga labaseks minema. See oli lihtsalt osavalt välja mängitud. Ei jäänud muljet, et nad lihtsalt ütlevad seda, vaid pigem, et nad ongi need, keda nad seal mängivad ja mõtlevad kõike täiesti tõsiselt. Ma võtan mütsi maha hetkel näitlejate ees, sest sellist pühendumust ja viimase piirini minemist on hea, kuid samas aukartust äratav jälgida. Ma ei kujutaks ennast nimelt küll ette jääpudelit vastu pead puruks löömas. See oli nii kindel ja kiire liigutus, et terve saal sõna-otseses mõttes ohkis ehmatusest. Peale seda jäi mul suu veel rohkem lahti. Samas tundus see nii Toomperelik, sellise asjaga siis laval nii perfektselt toime tulla. Ma tean, et ma tundun hetkel liiga kiidulaulik, ent ma ei saa parata, et selles mängus jäi minu jaoks just tema põhiliseks keskpunktiks. Temast hõngus midagi, mis juhtis kogu seda ringi, samas ei domineerinud seda totaalselt. Trupi vahel oli totaalne keemia, kuid temas oli veel midagi kiirgavat sellest kõigest üle. Ma olin tegelikult ka meeldivalt üllatunud sellest, kuivõrd fantastiliselt ka Mirtel Pohla suutis edasi anda rummist sõltuvat neiut. Tema olek oli nii omas elemendis ja perfektne. Ainus, kes ehk jäi kuidagi tahaplaanile, oli Sergo Vares. Ma ei ütle ka, et ta oleks halvasti mänginud, seda kohe kindlasti mitte. Pigem oli ta lihtsalt teiste kirevuse taustal väga tavaline ja kippus minu jaoks liiga palju tänu sellele ka eelnevatesse rollidesse laskuma, mis veidi segama hakkasid. Mis ma oskangi öelda. Karakterid olid ideaalsed, lavastus väga kompaktne ja intrigeeriv. Võimalust, et igavus tekiks mingil põhjusel, ei tekkinud kordagi. Hoogne ja kaasatõmbav. Me ei usu, et see oleks viimane kord, kus ma end selles seltskonnas leian viibivat. Ei, olen selles täiesti kindel…
Veidi melanhoolne ja samas lummav. Uku on oma taset ennegi juba kõrgelt näidanud, aga see kinnitas vaid eelnet arvamust, et temas on midagi. Tema venna kohta võiks sama öelda, sest muusika sellele lavastusele oli just tema kirjutanud (Pärt Uusberg). See koorimuusika teatud mõttes rusus hinge. Selles oli müstikat ja masendust ja samal ajal ka ülistust. Seda on raske sõnadesse panna tegelikult. Aga kui koor jälle laulma hakkas, siis ma vajusin sinna otseses mõttes sisse ja need väljatulekud olid alati nii äkilised, et tekkis lausa aeg-ajalt paanika, nagu oleks keegi sind üsast välja kiskunud külma maailma. Seal oli ka mitmeid häid metafoorilisi väljaütlemisi, mis jäid kummitama suhteliselt. Isegi, kui nende vahel pole suuremalt jaolt seoseid, siis pean ma nad siia siiski kirja panema. Lugege siis seda või ei, aga vähemalt saan ma välja öelda, mis mulle hinge jäi…
“Miks inimesed austavad sind rohkem, kui sa oled vana? Miks see number, mis mu vanus on, peab juhtima mu elu? Mida tähendab see number? Kas siis, kui ma olen noorem, tähendab, et mul ei tohi olla arvestatavaid mõtteid?”
“Mehed ja naised on erinevad. Naine on nagu lill keset lillepeenart. Ta tahab enda ümber näha ilu. Ta hindab seda ilu. Ja mehe kohus on talle luua need võimalused olla selle ilu keskel. Kuid vahel on nii, et kui mees tuleb, kastekann ühes käes ja päike teises, siis tema lill on peenrast juba kadunud. Keegi on selle vahepeal ära korjanud…”
“Ära räägi! Kui sa räägid ja ütled asju välja, siis kaotavad nad oma ilu…”
See kõik tundub tõesti hetkel seosetu, aga see on mu pea sees ja vahel on mõte, et sooviks ka kellegagi pea vahetada, et tunda kellegi mõtteid ja tundeid. Kuigi samas on see ka õigesti öeldud, et see ei ole hingelt kallistamine, see on pigem kellegi hinge vägistamine, sest hinge ei saa sundida ja seda endale võtta. Ja kas siis mitte ka selle lihtsalt jälgimine pole piisavalt juba ahistav? Võiks arvata küll…
Ja lõpetuseks…
“Tsau Ets! Mina olen Peeter. Aga sõbrad kutsuvad mind Petsiks. Saad aru? Ets…Pets… riimuvad!” 
Teate, ma pole absoluutselt egosit, aga ma ei saa parata, kui ma mõningasi asju väga isiklikult võtan. Kasvõi üksikud kauged pilgud, mis möödaminnes kuhugi on teele saadetud, nendes võin ma vahel midagi näha. Aga ma tunnistan seda, et ma pole täiuslik. Aga ma kardan ikkagi. Kardan teiste arvamust. Kardan seda, et ma kardan asju, mida võidakse teada saada. See on ju loomulik, aga miks see samas siis nii absurdne tundub?
Kui kusagil eesti mütoloogia olemas on, siis vanemates rahvalauludes. Üks laulab ees, teine/teised järele – see on nõnda, kui tavaliselt siberi nõialauludes, kus nõid laulab teada ja kogeda kogukonnale oma rännakutest. Laulmine on rännak ja me ei tea missugustena me säält tagasi jõuame kui üldse. Laulmine ananb väe, laulmine on vägi, lauljal peab vägi olema. Laul on vägi. Eesti keeles saab öelda – LAUL TAHAB LAULMIST. Mitte mina ei taha laulda, vaid laul tahab lauldud saada, maailmad tahavad lahti olla ja kõnelda meiega. Hea laulja astub oma minaga eest ära ja laseb enesest kui avatud uksest uuel/vanal maailmal paista. Ilusat ilma!
Tudengid laulavad ja räägivad lauludes lugusid.
Kava pani kokku EMTA lavakunstikooli lavakõne õppejõud Anne Türnpu.
Konsultant Veljo Tormis.
Tegemist on lavakõne eksamiga.
Üks uskumatult hea teatrielamus. Midagi seesugust pole vist ennem üldse näinudki. Suurepärane! Suur kummardus lavakate ees! Kohe tõsiselt. 
Laul vajab laulmist. See on nii reaalne kuidagi. Laul on see, mis räägib sulle lugu. Sa annad sellega edasi kellegi jaoks olulist infot. Laul on hingele. Ma tunnen ise ennast laulus nii hästi ja seda laval kuulda oli niivõrd õõvastavalt hea. See pani keha värisema. See pani hinge kaasa laulma. See tõi laulusoovi hinge veel tugevamalt sisse.
Ütlen ausalt, mul oli vahepeal lausa valus neid vaadata. Seda sellesmõttes, et kuidas nad suudavad oma häält ja hingamist niivõrd talitseda. Ma ise ei kujuta hetkel ettegi niivõrd intensiivset tööd endaga. Ma tean, ma laulan kooris, ent see on siiski midagi muud, kui üksi laval olla ja pikalt regi laulda. See vajab suurt enesevalitsemist, enesetundmist vist isegi rohkem. Et kuidas oma häält produktiivselt kasutada, seda ära väänamata.
Mait tundus vahepeal lausa transis olevat. Tegelikult neid vaadates ma siiski omandasin alateadlikult mingisuguse tehnika enda jaoks. Nimelt see keha võnkumine. See on niivõrd hea. Kui sa suudad endale selle rütmi sisse saada, siis on kergem laulda. Ma olen seda kooriproovides juba päris mitu korda endale märkamatult proovinud ja kui ma lõpuks seda ise märkan, siis natuke muhelen, sest Andrese nägu mind vaadates on suhteliselt tõesti muhelema ajav. Sest mulle tundub, et ta arvab, et ma viilin, aga ma tegelikult just elan asjasse sisse. Seda lihtsalt on raske mõista esimesel momendil.
Mul on natuke kahju, et ma seda vaid korra nägin. Aga on kuuldusi olnud, et suvel on plaanid seda üritust veel üle Eesti ka neil korrata, nii et silmad ja kõrvad tuleb kõvasti lahti hoida, et kui võimalik, uuesti see tee läbi teha, sest see lihtsalt on uskumatult teistsugune ja innustav tükk.
Nagu ma enne ütlesin: see paneb hinge laulma. Ja hingel peab laulda laskma. Ja mis veel olulisem: laul peab lauldud saama!
