Filed under Tallinna Linnateater …
SEE ON EHK VIIMANE KORD, KUI MA PLIIATSI KÄTTE VÕTAN…
Täna vaatlesin end peeglis ja leidsin oma näost pisitillukesed kortsud. Pisitillukesed, aga siiski. Ma pole veel elama hakanudki, aga juba kortsud näos. Ma arvan: kortsud sellepärast ongi, et ma pole veel elama hakanud; [...]
Kas teie kardate surma? Ma tuletan teda ise endale meelde: lähen peegli ette, seisan seal ja vaatan iseendale näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse ja suudlen iseend peeglis ning mõtlen: see külm peegliklaas on minu enese otsaesine. Külm klaas toob judinad kehale, õudsed ja head, ma ei julge enam silmi avada, viskun käsikaudu sohvale, peidan pea patja. Ja kui te teaksite misuke rõõm see on – avada silmad, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga tõusid tervelt üles. Mis te arvate, kas jumal annab teile igavese elu? Minule ei anna, sest mina olen egoist, jõle egoist. Mina ei armasta kedagi… Ma ei tea sedagi, kas ma kunagi mehele lähen või kellele. [...]
Kui te teaksite, kui üksinda ma olen! Vahel oleks mul vanast mööblitükist, seinast või toanurgastki rohkem kui inimestest. Olete teie ka midagi selletaolist tundnud? Teate, miks see nõnda on? Sest asjad on õiglasemad, kui inimesed, asjadel on kindel iseloom. Ja nad ei reeda. Aga inimestega ei ole nii. Lahkud täna sõbrast, aga saad homme temaga kokku, siis on ta juba võhivõõras – niisugune on inimene. Mina olen ka niisugune, sest minul on ainult tujud ja illusioonid. Just: tujud ja illusioonid. Teie ei usu! Oo, teie ei tunne mind! [...]
See on nii imeline, kui sul on keegi, keda sa täiesti usaldad ja kellele loodad. Kuigi sa seda abi kunagi ei peaks tarvitama, ometi on hea, kui tead, et see abi on olemas. [...]
Kas teie olete kunagi mõelnud, missugune imeline asi on vale? Ta on nii imeline, et kui teda poleks ilmas olemas, siis oleks ta pidanud välja mõtlema. Ma usun, jumal ise on vale koos inimesega ilma loonud, sest muidu ei peaks ta elule vastu. Ei suudaks. Mõtelge, kui mulle oleks tõtt räägitud: “See on lõpu algus. Kannatage veel pisut, siis olete surnud. Üsna surnud.” Ja nii kaob see, mis olemas ja jääb see, mida tõeliselt pole olnudki.
Ramilda –
Tõde ja õigus.Teine osa.
Toetuskontsert Mari Pokineni esikplaadi väljaandmiseks!
Jälle üks ilus õhtu täis muusikat ja positiivseid emotsioone. Igatepidi imeline talvine unenägu. Pole kaua vanalinnas niimoodi õhtuhämaruses jalutanud. Nina külmetab, lund sajab vaikselt, teed on lumehangesid täis – imeilus! Aga tegelikult ei tahtnud ma ainult sellest rääkida.
Käisime Mari Pokineni plaaditoetuse kontserdil. Kuna transpordiga hetkel on nagu on, siis arvestades teiste plaane, sättisime end nii, et jõudsime kohale varem, kui ise oodanud oleks. Päris kummaline oli kõndida Hobuveski poole ja sinna jõudes kõheldes seista ja oodata, et kas koputada uksele või mitte. Sest eeldatavalt, selle kellaaja järgi, oli seal alles proov ja asjade ülessättimine. Aga siis me seal veidi tammusime jalalt jalale ja mõtisklesime, et mida teha võiks. Et kas jalutada edasi-tagasi või lihtsalt ootama jääda. Iseenesest üks väga oluline faktor oli sealjuures veidi krõbedapoolsem talvine ilmatemperatuur, mis nina tahtis alati veidi näpistada ju. 
Aga me ei jõudnudki eriti kaugele oma mõtlemisprotsessis, sest järgmisel hetkel astusid uksest välja ka Mikk ja keegi veel, aga ma ei suuda hetkel meenutada, kes see täpselt oli. Igaljuhul tegi südame soojaks, kuidas Nad meile pakkusid isegi varianti kasvõi sisse minna, kui me mujale ei saa minna, aga me võtsime vastu teise pakutud variandi, ehk sammusime pisitasa Linnateatri kohviku poole teele. Veidi suutsin ma ennast sisemiselt ka piinlikku olukorda panna, kui teatri dieles veidi kõvema häälega rääkima hakkasin, sest üleval väikeses saalis oli parajasti etendus toimumas. Aga ikka juhtub. Saime seal enda info üle kontrollitud, tänu Mikule sain teada, et kõik on OK, mis tundus algul, et äkki natuke vussi on läinud. Aga ostsime ka lisapileti ära ning veetsime veidi mõnusalt aega Dornses. Ei olnud seal ikka väga kaua istumas käinud. Väga nostalgiline tunne tekkis. Aga kui aeg oli piisavalt parajaks venitatud, kõmpisime jälle pisitasa tagasi.
Hobuveskis oli mõnusalt soe. Vahepeal tundus, et ehk isegi liigagi soe. Mingi hetk vähemalt klavalt langev valgus põsed meeletult puna täis. Aga see oli kõik nii kõrvaline. Sest oli Mari ja oli Ott ja olid mõnusad laulud. Minu jalg kiikus vaikselt laulude taktis ja huuled pobisesid omaette lugusid kaasa laulda. Aga mõtetes jooksid mälestuspildid eelmisest aastast ja NO-teatri Jazziklubist. Kenad mälestused olid. Ja tekkisid veel kenamad uuedki mälestused.
Nagu ma juba kord ütlesin, üks imeline talveunenägu. Eriti veel hiljem, peale kontserti, mõnusalt saapaid mööda lund lohistades ja lumehelbeid põskedele korjates. Ning hiljem juba seda jagades inimesega, kes eelmise aasta mälestusi omas. Imeline õhtu… ja selle meenutuseks ka väike muusikapala siia…
OHVRIT MÄNGIDES
„Ohvrit mängides” on vaimukas ja tänapäevaselt irooniline ühiskonnapeegeldus, mis lahkab üht ürgseimat inimlikku tunnet – hirmu.
Presnjakovide näidend, mida on mängitud edukalt nii Venemaal kui mujal Euroopas ja mille põhjal on vändatud ka film, pakub teravat groteski ja koomiliselt halastamatut sissevaadet kaasaegsesse ühiskonda.
Lavastaja: Mart Koldits
Foto: Siim Vahur
Peategelane kartis surma. Või nii ta vähemalt üritas meile näidata. Ta räägib sellest ühel hetkel, et ta mängib ohvrit, sest see on tema jaoks vaktsiin surmakartuse vastu. Iga ohver ja tema mängimine muudab ta tugevamaks selleks hetkeks, mil ta ise peab surma kohtama. Aga see tundub kuidagi vastuolulinne. See ei saa olla nii must-valge, kuidas see alguses ehk näida võib. Temas on mingi ükskõiksus, üleolek teiste suhtes, ta on tundetu oma lähedaste suhtes, austab vaid oma surnud isa, keda ta unes aeg-ajalt kohtab, ta ei taha kedagi endale liiga ligidale lasta, ta on pigem sünge ja omaette ja aeg-ajalt isegi vaenulik ning paheline. Selle fasaadi taga peitub minu jaoks pigem tõdemus, et tema tegelik hirm oli elu, mitte surma ees. Ta ei osanud elada, ta ei teadnud, kuidas elada. Kuid ta ei osanud ka mitte elada. Ehk teadmine, et ta soovib surra, hirmutas teda, teades samaaegselt, et ta kardab ka elada. Ta elab end välja teiste peal. Olles ohver, ta sureb iga kord aina uuesti ja uuesti, miski temas muutub tugevamaks, kuni ta lõpuks suudab oma hirmud ühendada ehk hirm suremise ja elamise vahel on sellises puntis, et näeme teda rääkimas kuskil teises maailmas eelmiste ohvritega oma ideaalsetest mõrvadest, mis sealhulgas tapsid ta ka enda.
PIKK PINK #2!
Kas teate, kui lahe tunne see on, kui sa peaaegu kahvliga näkku saad? Mina nüüd tean! 
PIKK PINK #1!
Üliõpilaste tahtest luua oma ideedele aeg, ruum, tegevus ja teostus ning väljendada oma kujutlusi lavastustena sündis viit eri teatrinägemust koondav teatriõhtu “Pikk pink”.
Lavastajatena proovivad kätt Roland Laos, Kertu Moppel, Hendrik Toompere jun., Mait Joorits ja Kristjan Üksküla.
Üles astuvad kõik 24. lennu tudengid.
Juhendab Hendrik Toompere.
Mängukoht Tallinna Linnateatri Hobuveskis.
Fotod: Siim Vahur
Lavakate pink on aastatega pikemaks veninud, tõsi ta on. Korraga mahub ühte õhtusse kahe lavastaja asemel seekord juba viis erinevat nägemust ja lähenemist teatri tegemisele. Kuna tegu ei ole sellise lennuga, kus oleks ka otseselt lavastajasuuna tudengeid, siis seda huvitavam on vaadata, et millisel tasemel nad sellega toime tulevad. Väga põnev fakt oli ka see, et saalis istudes kuuled ikka palju erinevaid jutte ning kõrvu hakkas nii ühelt kui teiselt poolt, et väga paljud publikuridades polnud selle lennuga veel üldse tutvust teinud. Omamoodi see intrigeeris mind enam, et vaadata saali reageeringut. Ma tean, et ma pole siinkohal õige tegelane, et selle kohta olulisi märkmeid teha, ent ikkagi. Olen ma neid ju jälginud juba sellest esimesest etendusest alates, mis neil kolmanda kursuse ajal välja tuli ja seda siis siiani välja. Arvamused ja tähelepanekud inimeste suhtes on varieerunud seinast-seina. Nö „lemmikud“ on samuti vahepeal kohti vahetanud siia ja sinnapoole, aga üldine armastus ühtse grupina selle lennu vastu on püsiv. Aga selles saalis istusin ma ootusärevuses ning see emotsioonide kohta enda jaoks märkmete tegemine oli vaid osa minu elamusest.
Mait Joorits ja “Kantani padi”
Esimene reaktsioon oli minu jaoks arusaamatus. Kuid see oli pigem sellest, et ma ei osanud midagi sellist oodata. Selles oli mingisugust sügavust ja müstilisust. Samas oli selles ka lihtsus ja geniaalsus. Mulle on ette heidetud ka, et otsin kõiges just liiga palju seda sügavust, ent ma ei suuda sellele vastu panna. See osa, mida kanti linale tekstina ja samaaegselt ka kanti helina ette, see oli minu jaoks üks lüliosasid selles lavaloos, kuigi tegelikult ei olnud sellel otseset seost selle „padjaga“, millest lugu iseenesest rääkis. Lummatus tekkis mul eriliselt vaadates kahe paari vahelist tantsuesitusest, mis omakorda mingit lugu eneses kandsid. Mingil moel suutsin ma sellest tantsust endasse üle kanda selle kirge ja teatud tasandil ka erootilist tundelisust. Tantsuga samaaegselt kanti siiski lugu ka edasi ka vokaalselt. Marko ja Rolandi hääled selle tantsu taustal, see mõjus kuidagi uimastavalt ja iseenesest ununes aeg-ajalt, et nende häälte taga oli ka mingi lugu, millelt tähelepanu hajus. Iseenesest jagunes lavastus kuidagi minu jaoks kaheks: üks osa oli tegelik lugu padjast ning teine osa just see sügavmõtteline tekst nö „kinolinal“ meie sisemisest põgenemisest enese ja oleviku eest ning muidugi väga emotsioonirikas koreograafiline lahendus, mis pani kõike unustama… ka etendust ennast teatud määral. Kuid üldpildis meeldis mulle see vist neist viiest lavastusest ka kõige rohkem. Midagi selles vähemalt oli, mis mu hinge puudutas.
Roland Laos ja “Genees ja katastroof”
Pean ütlema, et minu jaoks jäi miski selles poolikuks. Ma sain sellest aru, kuid ma ei olnud sellega samal lainel. Mõtted olid kuidagi kinni ja esimese muljena oli see lihtne ja nukker lugu. Aga ma ei saanud sellele põhipointile vist pihta, mida Roland selle teosega laval üritas mulle (kui vaatajale) edasi anda. Ma usun, et ma ei olnud lihtsalt sellel hetkel ja selles kohas viibides selle kõigega piisavalt seotud ja samal lainel, et seda täielikult mõista, mis on siiski vaid minu isiklik probleem. Aga ma ei saa kiitmata jätta Marta südantlõhestamavalt andekat esitust. See läks tõesti hinge!
Hendrik Toompere Jun ja “Puhh”
Muhedalt halenaljakas lugu. Kuidagi nutikalt lahendatud, veidi kiiksuga huumor. Lauri sobis seetõttu ehk ka Puhhi rolli ideaalselt, et temas iseenesest on juba sellist väikest kiiksu ehk originaalsust, mis tema karakteritele vürtsi annavad. Mulle meeldib see, kuidas ta suudab laval mingi kindla ontlikkusega viibida ja teatud mõttes on alati üllatav, et mis sealt parajasti tulla võib. Hästi palju varjundeid on temas peidus. Ja Puhh oli ka väga hästi välja kantud oma veidi totuse olekuga, kui nii võib öelda. Mõnus üllatus iseenesest oli Liis Notsuna. Kui ma teda nägin seal selle suure vatijope sees ja ta oma esimesed read ütles, ma sisemiselt muigasin, sest esimese asjana tuli mulle silme ette vanasti vene multikatest Notsu, kes rääkis väga naljakalt piiksuval häälel ja oli väga mõnusalt naaivselt armas. Ja just selline oli ka minu jaoks Liis Notsuna. Selline naiivne, aga samas heasüdamlik. Teistest tegelastest on siis veel mainimata Iiah, Andres Tiiger, Ööküll (?) ning põetajaõed. Põetajate kohta hetkel väga pikalt kõnelda ei oska, sest neil omalmoel otsene olulisus minu jaoks puudus, kuigi see ei teinud neid vähemtähtsaks, sest nad siiski sidusid lavastuse erinevaid etappe. Esitus oli mõnusalt tabav ja energiline, kahjuks ei oska pakkuda, et kes nad olema pidid. Noh, arvestades, et teised tegelased ka kõik loomad olid. Mihkli esitatud Iiah jättis samuti hea mulje. Kuigi ehk jäi ta veidi alla Margaritas esitatud kass Peemotile. Ma ei tea küll, et millest see oleneb, aga Peemotis oli mingi erilisem energia. See-eest Iiah oli piisavalt negatiivne ning tujukas. Kurbust küll paistis selle sees vähe välja, pigem oli rõhk vaenulikkusele kogu maailma vastu, kuigi tegelasena on jäänud Iiahist pigem väga melanhooliku mulje. Võib-olla lihtsalt üks mõnusalt uudne ja agressiivne väljendus tema masendusele? Mine sa tea. Veidi küsitavaks hiljem jäi minu jaoks, et keda Mait tegelikult kujutada püüdis. Esimene mõte oli nende prillide ja baretti taga, et öökull. Hiljem aga multikaid vaadates oli ta samas pigem Jänes, kes samuti näpitsprillidega Puhhi ninaka jutuga ssegadusse ajas. Aga oli, kes ta oli, tema ninakus ja nähvamine mõjusid tabavalt ja muud polegi otseselt öelda. Andres Tiigri kohta ei oska ka muud öelda, kui et ma vaatasin suht vaimustusega neid akrobaatilisi hüppeid, mis olid samaaegselt graatsilised ja intensiivsed ja jõulised. Markos on mingit energiat, tantsulist energiat, kui nii võib öelda. Aga ma kaldusin vist väga pikalt tegeastesse. Ütleks veel paar kirjeldavat sõna sisu kohta. Või pigem siis vormikohta, kui nii võib öelda. Lugu oli hästi põnev, hästi intensiivselt ja aktiivselt toimiv. Ei tekkinud liigseid pause, kõik oli selge ja mõistetav. Nalja sai ka palju. Eriti meeldis see osa, kus Puhh, Notsu ja Iiah metsas ära eksisid ning Tiiger neid taga ajas või siis üritasid nad Tiigrit ära kaotada metsa või midagi sellist. See muutus nii mõnusalt järk-järguslt intensiivseks ning lõppes mõnusa kulminatsiooniga. Hea leid. Hendrikus on mingi omaette joon lavastajana. Aeg-ajalt märkasin ma isegi, kuidas ta ise huviga jälgis ning üritas publiku reaktsioone näost välja lugeda. Aga kokkuvõtvalt ütleks, et “Puhh” oli üks mõjuvamaid etendusi samuti, kuna suutis mind võluda päris Puhhi maailma raamatu ja filmide näol. Vähemalt mingi mõju sellel oli. Kuigi kõige enam armusin ma siiski just Lauri ja Liisi Puhhi ja Notsu duosse, mis oli vaimustav!
Kristjan Üksküla ja “Jääger” ja “Albioni tütar”
Lihtsuses peitub ilu. Kristjani tõlgendus Tšehhovist oli väga selge ja lihtne. Vähene lavakujundus pani suurema rõhu tekstile.
Kertu Moppel ja “Leib”
MEELETUSTE AJASTU ON LÄBI …
“Mina olen … No jah, eks ma vist selleks siin olengi, et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et … Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus, mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus, et mis kuradi elu ma elan. Minul tekkis ka. Nüüd juba rohkem kui pool aastat tagasi…”
Ma usun, et kõik meist leiavad end mõttelt, et mis elu ma siis ikkagi elan. Ja kui sa selle mõtte juba enda peas üles leiad, kas poleks aeg hakata mõtlema sellele, et mida seoses sellega peale hakata? Kuigi vahel jääbki see ainult mõtteks. Kas te pole vahel mõelnud näiteks, et kui ma oleksin teinud seda või proovinud toda, et siis oleks kõik hoopis teisiti? Ma ei hakka väga pikalt filosofeerima, lihtsalt avastasin, et see etendus on täis nii mitmeid võrratuid elupõhiseid mõtteid, mida isegi vahel mõelnud olen. Peale selle esimese näiteks, et kuidas halvematel aegadel sa leidad üles need nö “oma inimesed”, kes on tõelised sõbrad või tuttavad ja ei jäta sind hätta ja hoolivad sinust. Samas ka see, et kuidas me lõputult üritame midagi otsida ja teha pidevalt midagi, et üksildust eemale peletada. me oleme loodud olema kellegi jaoks olulised. Me oleme loodud kedagi armastama. Ja tegelikult pole ju oluline, kas see on armastatud vastaspool või pereja suguvõsa või su oma laps. Me hoolime paljudest, armastame paljusid, aga vahel on võtab see aega, et leida kõik see, mida sa otsid ja leida need, keda armastada ja kelle eest hoolt kanda nii nagu sa soovid, et sinu eest hoolt kantaks.
” “
Sa võid olla niivõrd õnnelik ja ikka tunda, et midagi on nagu puudu. Sa elad oma elu ning ühel hetkel avastad, et see ei ole see, mida sa ootasid. Needillusioonid, mis sa seni loonud olid, et kõik on hästi ja kui läheb kuidagi mingit kindlat teed pidi, et küllap ma siis olen ka õnnelik. Ning sa surud tahaplaanile mõtted, mis sind on aastaid saatnud, sest sa leiad, et unistused ei ole unistusteks loodud. Ühel hetkel sa aga ärkad ning siis on kaks võimalust: sa kas uinud uuesti ning üritad need mõtted kogu eluks uuesti blokeerida, leides, et see on parim nii sulle kui ka kõigi jaoks su ümber või siis võtad seda kui märki, et võib-olla oleks aeg midagi ette võtta ning unustada see pea liiva alla matmine.
Ma ei teagi, kuhu ma kogu selle jutuga jõuda üritasin. Pigem olid need ehk sellised uitmõtted, mis lihtsalt vajasid hetkelist välja ütlemist. Samas – mine tea…
MEELETU…!
Tollel hommikul vaatasin oma nö teatriajalugu ja oma imestuseks avastasin, et olin Meeletut juba 5 korda näinud. Ja kuues kord oli õhtul ees ootamas. See oli niivõrd ootamatu, aga heas mõttes. Ja üle pika aja lõpuks jälle seda näha… terve päeva oli selline väike närv sees… ootusärevus pigem siis. Eriti, kuna Raini polnud ma samuti niivõrd kaua laval näinud. Oli mida oodata.
Hommikupoole käisin korra veel teatrist läbi. Nimelt oli soov osta plakat ja sellele Rainilt autogramm mälestuseks saada. Küsisin kassast siis ja sealt suunati mind kõrvalruumi. Avasin ukse ja seal olid tuttavad näod ees, kellele siis rõõmsalt tervituse ütlesin ja plakatisoovi edastasin. Mingi natuke noorem naine tuli otsima ja lõpuks kui üles leidis leidis, et seekord võin ma selle tasuta saada. Kusjuures ma ei tea üldse, et kes see oli 
Vähemalt, et milmoel ma nii tuttav talle võisin tunduda vms. Aga võib-olla siis oli tegu mõne piletööri või publikuteenindajaga või lihtsalt oli ta mind pidevalt dornses näinud. No polegi oluline, lihtsalt armas kuidagi.
Rändasin sellega siis veidi vanalinnas ringi. Vahepeal ostsin pikalt tänavalt saiakesi ning istusin Karmeniga Gustav Adolfi ees kivimüüril juttu ajades ja pirukaid mugides.
Lõpuks jõudis ema ka linna ja peale pikka taevasse ronimist algas etendus. See oli nii teistmoodi kuidagi. Esimene asi muidugi, et ma istusin esimeses reas. Ma pole kunagi varem ees istunud. Ikka tavaliselt kuskil eemal või üldse trepil. Aga nüüd niimoodi ees ja keskel ka veel. Päris naljakas oli. Rain märkas ka suht kohe ära (kui hästi enesekeskselt mõelda). Publik oli ka seekord nii kuidagi hoos. Naerdi palju ja elati tõsiselt kaasa. Vahepeal tundus isegi et liiga palju. Rain hakkas vahepeal sellepärast isegi lihtsalt naerma. Noh, et nagu ei olnud nii mõeldud päris, läks rollist välja või nii. Samas, kes teab, lihtsalt tundus selline loomulik naer vms.
Külli mängis seekord tüdrukut siis Hele asemel. Mõnes-mõttes oli naljakas, sest harjunud Helega, aga samas ta oli ka selline mõnus. Külli ongi selline natuke lapselik ja armas, aga samas kaval ja ootamatu. Veidike oli nagu muduetud ka seal vastavalt Külli mängustiilile siis, aga need väikesed kohandused sobisid väga hästi. Mulle meeldis. Selline väike värskendus.
Vaheajal hakas emal halb ja ta otsustas koju minna. Juta olevat ukse taga küsinud veel, et mis juhtus jne ja siis naeratades öelnud, et noh, eks ole muidu nähtud ka, et ei juhtu midagi vms. Igaljuhul jäi minu kõrval ees siis pink tühjaks. Rain hakkas neid riideribasid jälle riputama ja oli nagu juba lõpetanud kui siis tuli ja pani toolileenile ka ühe ja vaatas otsa korraks. Jah, ma tean, väga pubekalik kirjeldus, aga mis ma teha saan, kui ta lihtsalt on selline väga väga armas ja super näitleja ka. Vahel võib.. (eriti kui väga tihti ei näe ka)
Mina-tegelase ja tüdruku dialoogidele ja kogu sellele teemale elas publik kohe eriti kaasa. Seal minumeelest läks Rain ka vahepeal suht rollis juba nö üle võlli, kuna publik nii sees oli, siis ta mängis selle kõvasti üle. See tema “kas ma olen hull” nt oli päris koomiline, kui ta hakkas rääkima sellest, kuidas ta tori ostis ja enam kohvi ei saa juua. No totaalselt maksimumis ja veel üle, et publik oli veel rohkem peos. Sama nagu siis, kui ta küsis, kas ta haiseb (ja vaatas vahepeal mulle millegipärast otsa, mis ajas mind muidugi naerma). Aga kogu see teema sellest naise ja mehe vahelisest “keemiast” igaljuhul seekord domineeris kohe eriti selle publiku reaktsioonist.
Lõpupoole sain ma ise ka ühe üllatuse osaliseks. Nimelt siis, kui Rain on pingi taga ja ootab tüdrukut ja tüdruk siis poisiga välja tuleb. See poiss oli nimelt Bert. Kes enam selles etenduses ei mängi. Tema asemel mängis poega Tõnn. Ja nüüd nad olid mõlemad laval. See oli huvitav üllatus. Kuigi see rikkus selle illusiooni või pigem, kuidas nüüd öeldagi, ei jätnud enam seda võimalust mingeid ennatlike järeldusi teha. Seal ju muidu tuleb Tõnn lavale lõpus selle tüdrukule ja publiku jaoks jääb arusaamatuks, et kas tegu on poja või niisama suvalise poisiga. Aga esimene mõte on ikka ju et poeg, sest enne on räägitud, kuidas pojal on uus pruut, kes koristab koguaeg jne. Aga nüüd tuli lavale hiljem Bert ja vaiksete ohete saatel saalis jäi kõigil mulje, et “mina” nägi seda tüdrukut lihtsalt mingisuguse suvalise tüübiga ja sai petetud. Kas seal muidugi vahet on, aga selle publikuga oleks see irooniline twister seal lõpus megahästi mõjunud.
Aga noh, siis lõpus viisin Rainile pundi nartsisse ja sain väikese kalli. See oli hea soe kalli. Sellessuhtes, et ma arvan, et see oli selline sõbralikkust hingav kalli. Mis annab alati energiat. Vähemalt mina üritasin sellega näidata, et mulle läks see väga korda. Ka kuuendal korral. Kuuendal veel eriti. Aga ma arvan, et ta teab seda tegelikult ehk isegi. Mis siis, et aina vähem tema etendustele satun, aga see on osa elust u. Et ei saa enam koguaeg valimatult käia. Aga kui saan, siis on hea tunne.
Autogrammi seekord ei saanudki, sest ei tahtnud liiga kaua pimedas diele’s koos turvamehega aega veeta. Plakat on hetkel mu voodi all ja ootab aega, et saaks seinale. Aga seda alles peale autogrammi lisamist. Nii et veidi tuleb tal vist veel aega varuda..
TEATRISÕPRADE KLUBI: JÜRI VILMS
“Seekordne Teatrisõprade klubi üritus teeb kummarduse ühele Eesti Vabariigi rajajale, Jüri Vilmsile (13. märts 1889 – 13. aprill? 1918).
Oleme külla kutsunud ajaloolase Ott Sandraku, kes pajatab Vilmsist ja tema ajast.
Linnateatri näitlejad loevad katkendeid Vilmsi kõnedest ning mälestusi temast.
Vaatame vanu pilte ja kuulame vanu linte.”
Räägin siis lühidalt nii palju kui veel mäletan. Ma arvan et polegi oluline, et ma hakkaksin siin ümber jutustama, et kellest räägiti ja mida räägiti. Keda huvitab, oskab ise ka leida tee, et leida huvitavaid fakte ja teadmisi Jüri Vilmsi kohta. Mulle meeldib rääkida vahel kõrvalistest asjadest, mis pole otseselt nagu üritusega seotudki või on, aga rohkem emotsionaalsel tasandil. Ühesõnaga räägin kõigest, mis meenub ja polnud põhilisega seotud ehk sellega, mida ja millest laval tol õhtul räägiti.
Põhimõtteliselt mäletan ma sellest korrast vist kahte asja (võin ka eksida, aga see selgub ehk kirjutamise käigus. Kaks asja lihtsalt meenuvad põhiliselt.)
Üks neist asjadest oli nt üks vanem härrasmees, kes meie ees pidevalt oma kuulmisaparaati näppis. See oli tal veel kuidagi natuke kõrvast väljas ja seetõttu tekitas ta aeg-ajalt veel sellist kahtlast pinisevat heli, mis ei olnud ainult koerte kõrvadele mõeldud, vaid tekitas ka inimestele (eelkõige siinkohal minule) väga “meeldivaid” helisid vahepeal.
Teine asi, mida ma mäletan, oli see, et ma pidevalt magama pidin jääma. (ja vist vahepeal, piinlik tunnistada, vist isegi ka tegin). Väga jube samas, sest ma istusin seal sellise koha peal, et see mees, kes pidevalt rääkis, ka pidevalt otsustas meie poole vaadata, mis oli natuke piinlik, eriti, kuna mul pidevalt ka silmad kinni tahtsid vajuda. Tänasin õnne, et ma päris magama ei jäänud. Mine tea, mis helisid oleksin siis tekitanud seal. Minu õnneks piirdus see kerge tukkumisega. Ja ma ütlen, see polnud absoluutselt igav. Lihtsalt millegipärast kogu eelnev nädal oma proovide ja konkursiga ning lõpuks ka õhtuse Paldiski seiklusega lihtsalt niitis maha kuidagi. Ei taha kedagi solvata. Polnud kohe minu päev lihtsalt. Isegi see tee ei aidanud tookord midagi. Rääkimata sellest, et tookordne kaaslane mulle ka eriti mingit lohutust ja ergutust ei pakkunud. Mis ehk ongi siinkohal kolmas asi, mis selle õhtu (pärastlõunaga?) seostub. Nimelt vestlesin ma vist rohkem Krissuga kui oma kaaslasega, ise ei tundnud sealjuures tookord ka mingisugust erilis, kuidas nüüd öeldagi, piinlikustunnet sellepärast. Sel hetkel olid mu mõtted juba umbes paari tunni kaugusel õhtus, mis ees ootas ja ma ei salgagi seda. Ja see oli ka kuidagi loogiline asjade käik, et asjad nii läksid, sest see, mis juhtus õues.. see oli ka viimane piisk karikas. Millest ma ei räägi. Aga mis oli oluline. Aga meenutamist mitte enam väärt. Kõik eelnev oli juba piisav..
HECUBA PÄRAST
Räägin seekord Tallinna Linnateatri uuest etendusest “Hecuba pärast”, mille eelesietendusel sai 20.märtsil käidud.
Tsiteerin: “Tegemist on põneva grupitööga, kus tekst loodi improviseerides kuue mehe: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubina ja Priit Võigemasti poolt ja täheldati üles ühe naise käe läbi, kelleks oli dramaturg Maria Lee Liivak. Ei ole midagi raskemat, kui pöörata peegel iseenda poole ja vaadata sellesse ausalt. Kui seda teeb hetkel kogu ühiskond, siis näitleja, kes on William Shakespeare´i sõnul ajastu lühikroonika, peegeldab koguni kahekordselt – iseend ja ühiskonda.”
Kui nüüd ausalt öelda, siis selle tüki sisu esimesel pilgul oli hoopis teine, kui esialgu oodata oskasin. Võib-olla ma mõtlesin liialt Impro 3′le või ma ei oskagi öelda. Aga üllatav oli ta igatepidi. Pidev läbiv Hamleti teema oli muidugi ka väga intrigeeriv. Kuna need lood olid näitlejate enda improviseeringu ajend, siis see eneseiroonia teatavas mõttes oli ikka haruldane. Kasvõi võttes Alo treenerina välja paisatud üüratud sõimusõnad teemal, et kes see näitleja üldse on, lihtsalt tilu-lilu ja nagu ei millestki raha saav vms. Ma ei oska selgitada, aga see oli selline väga karm otsekohesus eneseiroonia mõttes küll. Rääkimata üllatavast roppusest, mida lihtsalt enne Alo suust pole nagu niivõrd palju kuulnud laval veel. Ootamatu, aga efektne.
Algus oli ka päris koomiline. Esimesel korral ehk natuke tundub veniv, samas ta ei veni üldse, lihtsalt neid ideid on nii mitu kokku topitud, et sul kaob see järg ära mingismõttes, vaatad ja mõtled, et mis nüüd ikkagi saab. No nalja saab. Nagu Impro 3′gi, on ka sellel tükil siiski mingi pidev joon olemas, mingi liin, mida mööda liigutakse, et selle teadmuseni jõuda. Ma ei oska öelda, kui mitu korda ma peaksin seda vaatama, et kõik enda jaoks täiesti selgeks saada, et mida mingi detail endas täpselt sisaldab või mis on tema point või nagu etenduses oli läbiv sõna “konks”.
Tervet konksu ma veel ei suutnud alla neelata.
Aga selle etenduse juures on põnev see, et kui see on läbi, siis
- esiteks keerleb sul peas niivõrd mitmeid osavaid sõnakõlkse, mis näitlejate suust saali laiali paisatud sai,
- teiseks sa ei suuda muhelemist jätta, sest sul on siiani naljakas, sest sulle meenuvad mitmed halekoomilised naljad ja situatsioonid või kasvõi impromomendid, mis asjale värvi juurde andsid
- ja kolmandaks on seal just need koknsud, mille üle saab pärast pikalt arutleda, et mis see või teine siis ikkagi olema pidi.
Meie jaoks oli päris mitmeid põnevaid teemasid, mis arutlust leidsid. Kasvõi selline võib-olla tühine teema, et kas treener ja näitleja olid vennad või kumb neist oli pärisisa ja kumb kasuisa jne. Aga põhiline oli ikkagi, et kes või mis on siis Hecuba. Peale pikki mõttelende ja uuritud materjale google’s ning Linnateatri kodulehel + OP’i saateklipi mitmekordne uurimustöö kandis vilja niivõrd palju, et sain sellele enda jaoks isegi tähenduse.
Tsitaat Shakespeare’i Hamletist ütleb:
Kas pole rabav, et see näitleja
vaid kujutluses, kirge manades
end oma kujutelmal allutas
niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,
hääl murdus, silmi tõusid pisarad,
pilk hullus, oma jõu kõik rakendas
ta kujutelma kehastuse heaks?
Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!
Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,
et peaks Hecuba pärast nutma ta?
Seda lugedes ei saanud ma kohe aru, aga Priidu sõnad aitasid mõsita, et Hecuba on see mingi nähtamatu ajend, mis paneb näitlejat endast laval andma kõik. Hecuba on see roll, see keha ja hing, millesse ta ennast sisse elab ja peab selle ka publikule edasi suutma andma. Aga milleks? See on see igavene küsimus, et milleks ma midagi teen, milleks ma olemas olen jne jne.
Ühesõnaga see koomilisuse võtmes edasi antud tõsine filosoofia on kaasahaarav ja väga tugevasti mõjutav. Et kui muud ei ole, sa hakkad kasvõi iseenda ja enda elu konksu üle mõtlema.
Ainus, mis mõistatuseks jääb on: mis konks on põdral?
Võib-olla saan kunagi teada, aga võib-olla ei saa ka…
VANA TANGO
Vahepeal olen käinud veel mõnel etendusel ning üritangi veidike neistki elamustest rääkida.
Alustan 13. märtsist ja “Vana tango” eelesietendusest Tallinna Linnateatris.
„Vana tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud teostada oma ammuse unistuse ja esineda lauljana televisioonis. Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub meie rõõmude ja kavatsustega, kui lükkame need alatasa edasi määramatusse tulevikku? Ja miks kohtleb ümbritsev maailm seda, kes julgeb oma unistusi täide viia, sageli hullumeelsena?
Lavastaja: Margus Prangel
Etenduse alguses oli end natuke raske sisse elada, sest üksik mees laval, see tegevus jäi minu jaoks esialgu segaseks, et mida ja milleks ta seal teeb. Hiljem hakkas muidugi kõik oma kohale jooksma, kui teinegi mees lavale jõudis ja hakkas nende omavaheline koosmäng.
Kaks meest. Mõlemal mingi oma ideaal. Eriti veel etendust läbivas vabaduse teemas. Mis oli nagu selle etenduse konks siis? Ma ei tea, igaüks loeb alati välja erinevaid asju, aga minu jaoks oli seal selgesti esile tõstetud üks kindel suund, mis paistis kogu loo jooksul hästi välja. Kogu see põhiteema keerles nagu selle ümber, et maailmas ei ole kõik nagu üks ühele paika pandud. Ja me kõik peame vahel liigselt oluliseks ja paremaks seda, mis on olemas teistel. Et kui on tegemist kasvõi edukuse või õnne või muu sellise aspektiga. Miks me koguaeg tahame saada seda, mida on teistel ja ei saa aru sellest, milline õnne meid ennast pidevalt saadab? Kasvõi see, et mees, kes omas perekonda, pidas teise mehe poissmeheelu niivõrd ideaalseks, sest ta sai teha eluga, mida iganes tahtis, oli lihtsalt iseenda peremees. Samas see poissmees hindas üle kõige seda, et teisel oli olemas perekond, mis oli tema jaoks üks suurimaid puudujääke elus. Ja nii nad mõlemad kadestasid üksteist mingilmoel sisemiselt ja see nende omavaheline möödarääkimine sellesssuhtes oligi see kogu tüki teema.
Võib-olla Margus pidas midagi muud silmas. Aga mina nägin selles loos just seda ideed. Mingi eksistentsiaalne probleem, et inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal olemas on. Ta ei näe kunagi seda, mis on otse tal nina all, vaid otsib ikka mingit olematut ideaali teistes. Aga see on lõputu idiootsus. Sest elada saab ju ainult oma elu. Milleks siis teiste kingadesse end üritada suruda. Kui tundub, et enda omad pigistavad, pane nad enda jaoks passima, mängi välja nii, et nad jala järgi lõpuks vormuksid, sest muidu sa jäädki istuma ja vigisema, et sul on vale paar kaasa antud vms.
Ühesõnaga … elage elu nii, et pärast poleks kahetsust tagasi vaadata raisatud aastate eest… ja kõik mida sa teed, teed sa endale ise. Kui sa ei suuda endale õigeid valikuid lubada, siis ei saa sa selles ka teisi süüdistada, kui midagi viltu on läinud… Stay real…!
TEATRISÕPRADE KLUBI: SÜNNIPÄEVAKONTSERT!
13.veebruaril oli Tallinna Linnateatril sünnipäev. Ja sellega seoses korraldati jälle üks tore kontsert Teatrisõprade klubis.
Esinesid Veiko Tubin ning Kristjan ja Sandra Üksküla.
Õhkkond selles klubis oli maagiline. Olenemata sellest, et kell oli kaks päeval, väljas päistis (teataval määral) päike ja need küünlakesed laudadel ehk tol hetkel seda kõige-kõigemat sisse ei suutnud tuua. Ent see polnud ju kõige olulisem. Selles ruumis on lihtsalt selline aura, et seal on mõnus olla.
Ehk tuleneb see sellest, et seal on megamugavad istumiskohakesed?
Või äkki hoopis sellest, et see saal on nii väike ja kui see on täis inimesi, sa oled nagu üks suur grupp, kes hingab selle muusika taktis, mida on kuulama tuldud? Kõik on seal samadel põhjustel, samadel eesmärkidel.
Või äkki on tegu sellega, et need, kes seal esinevad, lähevad niivõrd südamesse?
See polegi oluline. Ma tean, et see on teatriklubi, see on koht, kuhu võiks minna üle õhtu. Istuda seal, kuulata muusikat, tunda, et oled kuskil, kus on lihtsalt hea.
Veiko Tubinat kuulaksin ma nimelt ka ikka peaaegu, et üle päeva. Ei teagi miks. Niivõrd kahju, et ta ole siiani oma teoseid kuskile plaadile soetanud. Oleksin vist esimene, kes selle enda valdusesse saaks, kui vaid võimalik oleks. Teatud mõttes on ta lihtsalt niivõrd vaba ja inspireeriv. Mõned lood kummitavad mind päevast-päeva. Ta kirjutab hästi. Ja see on suur respekt lihtsalt!
Kristjan Üksküla oli samuti väga hea. Tema luuletustele loodud helid lihtsalt hellitasid kõrvu. Rääkimata mahedast lauluhäälest. Suurepärane kooslus!
Mis ma oskangi öelda. Ma läksin kontserdile ja sealt ära tulin ma kerglastel muusikalistel sammudel, mis kummitasid mind veel päevi. Natuke kahju küll oli sealt jälle lahkuda, ent loodan südames ikka ja jälle sinna varsti tagasi pöörduda.
Loodame lihtsalt, et järgmise korrani liiga palju aega ei kulu…
P.S: kui ma peale kontserti bussiga koju sõitsin, siis tekkis mul väike inspiratsioon ning kirjutasin suvalise taskurätiku peale sellised read:
Ma tean, et päike taevas pole hele,
see viib mind veidi patustele mõtetele.
Ma näen su varbad liigutavad kaltsuvaipa,
tunnen kuidas käsi mul juukseid vaikselt paitab.
Ma arvan, et see inspiratsioon tuli Veiko lugudest… aga mine tea…
Hiljem lõpetasin luuletuse mõne lisareaga, aga seda võite ise juba loomusevalu lehelt otsida 
TEATRISÕPRADE KLUBI: HÜPASSAARE HÜVANGUKS!
Eilses Teatriklubis toimus üritus Hüpassaare hüvanguks. Kes veel ei tea, siis Hüpassaar on Mart Saare kodukoht Suure-Jaani lähedal, kus hetkel asub ka Mart Saare kodumuuseum. Kogu üritus oli põhendatud toetamaks inimest, kes on Hüpassaarel koduhoidjaks, mitte just väga soodsates elutingimustes.
Klubi esimeses pooles rääkisid Mart Saarest pikemalt ajaloolane Tiia Järg ja tema üks õpilastest Ester Mägi. Põhimõtteliselt toimus kõik loengu vormis. (kuigi Riina Roose nimetas seda lihtsalt muusikatunniks) Ütlen ausalt, et kuigi see nimi Mart Saar on tuttav, siis tõesti poleks ma võib-olla ise lähemalt uurima hakanud tema kohta. See koosviibimine avas erinevaid tahtke, nii tema loomingust kuid samas ka inimesest selle loomingu keskel.
Teine pool oli pigem esinemisrohke. Peale põgusat slaidishow’d esinesid mälestustekstide ettelugemisega Mart Toome, Argo Aadli, Margus Tabor ning Epp Eespäev. Vahepeale võis näha väikest sketši Indrek Ojari poolt Mart Saare kehastuses ning lõpus esitas Evelin Pang Mart Saare ning ka Ester Mägi loomingut klaveril.
Kogu “muusikatunni” jooksul sai vahepeal ka kuulata erinevate kooride esituses mõlema eelpool nimetatu teoseid.
See oli üks väga infoküllane ja meeldiv pärastlõuna, mis venis oodatust kuskil vähemalt tunni võrra pikemaks (mõnel näitlejal oli vist pärast kiire grimmi jõudmisega, kuna üritus lõppes kl 18 ning kõik olid kohal algusest lõpuni.)
Peale üritust on mul väga hea ja soe tunne sees. Kahju ainult, et selliseid üritusi rohkem ei tehta…
