KIRSIAED

Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja: Andreas W (külalisena)

Osades: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill või Marta Laan, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur või Marta Laan, Lembit Ulfsak, Kristo Viiding või Roland Laos, Hendrik Toompere jr jr.

Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega – yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on. Tšehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.

Aeg tõsta šampuseklaas, et kuulata ära see ehk niigi liigsete sõnadega väljendatud mõtetevalang minu rännakust kirsiaia radadel.

Hinges on midagi ilusat. Tänases õhtus, mööda rada kirsiaias Jermolai Lopahhini järel kirvega puid maha raiudes, sai tunda nii valu, kui pisaraid. Palju pakuti ka mõtetele, silmadele ja nina tundlikule haistmismeelele. Oli ka palju mõistatuslikke ja samas ka eluohtlikke trikke ja vempusid. Nägu näitasid paljud, keda oodata oskasid või kelle tulekust lootusesiki aimu ei olnud. Palju segadust, nalja ja tralli läbi nukruse ja igatseva inimeseks olemise keskel. Ja kui veel sellest ei piisanud, lisas vürtsi ka pisut mõnusat närvikõdi ootuses sellest, kes kardina vahelt võiks välja tulla või siis milliseid sarnasusi ja erinevusi vaimusilmis tekkis kahel, kelle vahel seisis “või”, või seisis miskit eemal, õhkõrnalt kardina varjus,mõne kaugema kujutletava võrdusmärgi näol.
[jätkulugu....]

Kaitstud: KARIN. INDREK. TÕDE JA ÕIGUS. 4.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

SEE ON EHK VIIMANE KORD, KUI MA PLIIATSI KÄTTE VÕTAN…

Täna vaatlesin end peeglis ja leidsin oma näost pisitillukesed kortsud. Pisitillukesed, aga siiski. Ma pole veel elama hakanudki, aga juba kortsud näos. Ma arvan: kortsud sellepärast ongi, et ma pole veel elama hakanud; [...]
Kas teie kardate surma? Ma tuletan teda ise endale meelde: lähen peegli ette, seisan seal ja vaatan iseendale näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse ja suudlen iseend peeglis ning mõtlen: see külm peegliklaas on minu enese otsaesine. Külm klaas toob judinad kehale, õudsed ja head, ma ei julge enam silmi avada, viskun käsikaudu sohvale, peidan pea patja. Ja kui te teaksite misuke rõõm see on – avada silmad, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga tõusid tervelt üles. Mis te arvate, kas jumal annab teile igavese elu? Minule ei anna, sest mina olen egoist, jõle egoist. Mina ei armasta kedagi… Ma ei tea sedagi, kas ma kunagi mehele lähen või kellele.  [...]
Kui te teaksite, kui üksinda ma olen! Vahel oleks mul vanast mööblitükist, seinast või toanurgastki rohkem kui inimestest. Olete teie ka midagi selletaolist tundnud? Teate, miks see nõnda on? Sest asjad on õiglasemad, kui inimesed, asjadel on kindel iseloom. Ja nad ei reeda. Aga inimestega ei ole nii. Lahkud täna sõbrast, aga saad homme temaga kokku, siis on ta juba võhivõõras – niisugune on inimene. Mina olen ka niisugune, sest minul on ainult tujud ja illusioonid. Just: tujud ja illusioonid. Teie ei usu! Oo, teie ei tunne mind! [...]
See on nii imeline, kui sul on keegi, keda sa täiesti usaldad ja kellele loodad. Kuigi sa seda abi kunagi ei peaks tarvitama, ometi on hea, kui tead, et see abi on olemas. [...]
Kas teie olete kunagi mõelnud, missugune imeline asi on vale? Ta on nii imeline, et kui teda poleks ilmas olemas, siis oleks ta pidanud välja mõtlema. Ma usun, jumal ise on vale koos inimesega ilma loonud, sest muidu ei peaks ta elule vastu. Ei suudaks. Mõtelge, kui mulle oleks tõtt räägitud: “See on lõpu algus. Kannatage veel pisut, siis olete surnud. Üsna surnud.” Ja nii kaob see, mis olemas ja jääb see, mida tõeliselt pole olnudki.

Ramilda –
Tõde ja õigus.Teine osa.

KIHVAD

Lapsepõlvest teadmatusse. Lugu lastest täiskasvanuile.

Autor: Polly Stenham
Tõlkija-lavastaja: Auri Jürna (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Marko Leht, Jekaterina Nikolajeva, Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater), Liis Lass (EMTA Lavakunstikool), Tanel Saar
Fotod: Siim Vahur

“Kihvad” on lugu kolmest lapsest, kes ootavad kümme päeva ühes toas oma ema. Nende päevade jooksul paljastuvad laste omavahelised suhted, võimumängud, hirm ja saladused. See on lugu kaasaegsest katkisest perekonnast, lootusest ja laste piiritust võimest oma vanemaid välja vabandada. Selle teksti lõputu tahe uskuda kõige paremat, näha halvas olukorras midagi head.

Vahel on raske millestki lahti lasta. Ka usust kellessegi, keda sa armastad ja usaldad ja sellesse, et ka tema pole lakanud sind armastamast. Nii kannad sa seda usku kaasas enesepettusena, kuna reaalselt sellele otsa vaadates sa tajud, et tegelikult on asjad just nii, nagu sa sel hetkel loodad, et nad ei ole. Vahel on lihtsam need kõige sügavamad ja süngemad tunded endas maha suruda ja teha nägu nagu poleks neid olemas olnudki. Eriti siis, kui leiad  et see on vajalik, et hoida neid, kellest sa kõige rohkem oma elus hoolid – perekond. Perekond on kõige tähtsam!

Selles loos on tegelikult kaks poolt: on Eliot ja on Maggi. Eliotil on raske, sest ta tunneb kohustust oma õe ja venna eest hoolitsed, kuna on kõige vanem, ent ta sooviks veel veidi aega laps olla. Kindlasti väga paljud 16-aastased ihkavad iga päev juba täiskasvanu olla ja ise enda eest otsustada ja valikuid teha. Kuid kui sulle langeb see kohustus peale ebareaalsetel põhjustel, kellegi soovist sinuga mitte arvestada, siis ei ole see enam sama. Veidi aega on võimalik head nägu teha ja end maski taha peita, aga mingil hetkel pea plahvatab ja kõik sisemised emotsioonid ja meeletu ängistus paiskub sinust välja.

Sellessuhtes on Eliot väga huvitav karakter – “maailmapäästja”, kes sisemiselt on veel poisike, vaatamata oma tõelisele vanusele. Vähemalt nii suutis Marko teda välja mängida. Sest algselt, lavastuse edenedes, ei lasnud ta (minul vähemalt) tõeliselt aimata selle tegelase reaalset vanust. Eeldasin tegelase pigem nooremaks. Mingi aeg hiljem tundus see pigem mäng, olla lapsik. Ja kõige huvitavam just oligi jälgida, kuidas erinevate maneeridega uued tahud välja vormusid. Ja nagu ikka, ei jää ükski sisemine pomm lõhkemata, kulminatsioon lapsemeelsusest vahepealse ahastuseni, mis omakorda kiirelt uuesti mänguks tagasi lükati, sest nii ju lihtsalt peab olema.

Kogu loo võti, Elioti seisukohast vaadates, ongi tegelikult vist venna kaitsmine. Venna, kes on alles nii väike, et ei suuda mõista maailma ja elabki vaid läbi mängu. Eliotil on vahel seda raske mõista, sest tema sees on siiani igatsus ema järele, keda enam ei ole, kuid ta ei taha seda enale tunnistada, et see võimalik oleks. Nii tekivadki need otamatud plahvatused ja rünnakud nii õe kui ka väikevenna suunas, sest ainus püüe on kaitsta sel hetkel enda sisemist lootust. Lootust, et äkki on kõik veel võimalik ja et äkki ta ei pea enam mängima.

Sügav kummardus Markole, kes Elioti meile kild killu haaval ehedaks muutis. Mulle on alati meeldinud ja meeldis ka sel korral Marko “vaikiv näitlemine” ehk siis kehakeel ja näoemotsioonid, mida ta aeg-ajalt ilma sõnadeta suudab ka väga hästi ja mõistetavalt tööle panna. Eriti võib-olla meeldis just see hetk, mil Maggi karjus Elioti peale ning too lihtsalt seisis ja lasi end nende sõnadega peksta. Ta oli kuidagi lapselikult kaitsetu sel hetkel, mis näitas väga hästi seda poolt temas, mis oli alla andmas ja lootust kaotamas ning lasi ennast selle eest mingilmoel nagu karistada. Aga see läks väga hinge, see kuidas ta lihtsalt seisis seal, aga see valu ja hirm oli tunnetatav ning reaalselt samastatav ja enda jaoks omastatav.

Muidugi ei saa jätta kiitmata Jekaterina (edaspidi Katja) Maggi rolli. Maggi on taas kord omaette karakter. Väga erinev ja ka mingilmoel väga vastandlik Eliotile. Aga selleks on ka omad põhjused. Teda ajendavad teistmoodi emotsioonid, mida keegi ei suuda lahti murda. Esialgu võib jääda mulje, et temas on palju vaenulikkust oma ema suhtes ning ta üritab ilmselgelt Elioti reaalsust tajuma panna, et teda ei ole ega saa ka enam nende jaoks olemas olla. Jääb mulje nagu see oleks eesmärgiliselt vajalik Elioti lootusi purustada ja naivismist vabastada, ise seda omamata. Samas, hiljem tajume me, et see on taas kord üks viis oma perekonda hoida, vähem haiget saada. Maggi on sisemiselt vastuolus juba enda süütundest. Eliot ei ole ainus, kes on pidanud võtma vastutust hoolitsemaks üksteise ja selle maailma eest, mis neid seal väikeses korteritoakeses aina rohkem üle pea hakkas kasvama. Võib-olla on tema pidanud palju rohkem endast andma ning see eneseohverdus ning hilised süüdistused endale ei ole lihtne kanda, sealhulgas veel üritades teisi kellegi kolmanda tegude eest mitte kannatama panna.

Katja energia oli laval meeletu. Rääkimata sellest omavahelisest keemiast Markoga, mis neil õde-venda mängides laval tekkis. See oli mõnusalt relistlik ja hoogne. Katja näost ja miimikast on väga lihtne välja lugeda õiget emotsiooni. See seguneb küll aeg-ajalt väga järsu rünnakuga, aga seda vaid kõige paremas mõttes. Ta võtab asjadest maksimumi. Ja sama ka Maggi rollis. Ma ei suutnud lõpus enam isegi korralikult hingata, sest see lõpujoon, kus vallandusid Maggi sisemine valu, süütunne ja pidev kahetsus sellest, et ta ei suutnud enam tugev olla ja ise oma ema eest täiskasvanu olla.  See õigustatud tunne end ühel hetkel enam mitte vastutavana tunda, kui sellest kunagi ei ole abi olnud.

KUNSTVERI- JA PISARAD

Rakvere Teatri noor kaardivägi
ERRORI esteetika

Lavastaja: Kertu Moppel
Kunstnik: Arthur Arula (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Mängivad: Liis Haab (külalisena), Tiina Mälberg, Mait Joorits, Lauri Kaldoja ja Marko Leht (külalisena)
Foto: Rakvere teater

Me oleme pärit põlvkonnast, kes on Mehhiko seriaalide saatel üles kasvanud. Lapsepõlves telerist nähtud „Ka rikkad nutavad“, „Lihtsalt Maria“ ja teised telenovelad mõjutavad siiani arusaama sellest, milline peaks olema ideaalne elu ja kuidas käib tõeline tunnete avaldamine.
Aga… „Ma magasin, ma nägin und – nüüd saabunud on ärkamise tund.“
Lõppude lõpuks nutab ikka ainult vaene.
Tere tulemast reaalsuse kõrbesse!

Olgu, siit tuleb siis nüüd minu muljeterahe, hoidke alt!

Iseloomulikud tunnused: õhtu täis ohjeldamatut huumorit, naer läbi pisarate, kõhulihaste krambid, kirglikud ja temperamentsed mehed, kuumus minestamiseni, palju ootamatusi ja dramaatikat, hirm, energia, hingeküllastav muusika, (taas) avastamisrõõm, üledoseeritud emotsioonid
Tulemus: tõeline teatriseebikas.

Huumorist:  Naerda sai!  Kohe väga palju sai. Ütleme nii, et naersin juba siis, kui esimene näitleja lavale astus. Kas tegu oli tema ilmes, liigutustes, kostüümis, üldises koomilisuses või milleski isiklikumas -  mine tea. Igaljuhul, garderoobi poole liikudes pidin vaikselt kõhulihaseid masseerima, sest need olid naermisest krambis. Näolihastest ei hakka kohe rääkimagi.  Sisu on raske ja ka mõtlematu lahti seletada. Kes on näinud kunagi ja teab, mida üks tüüpiline mehhiko seebikas endast kujutab, managu see endale silme ette, korrutagu selle tobedusaste umbes paari tuhandega, lisagu veel eesti keel ja eestlase temperament ja ongi tulemus sama. Aeg-ajalt on jäänud kõrvu, et eestlased ei oska huumorit teha, ent see lavastus tõestab absoluutselt vastupidist. Tuleb osata huumorit otsida ja seda siis korralikult seedida. Enne pole mõtet kerglaselt sellel käega lüüa.

Ootamatustest: Siin-seal tuli ette kummalisi ja aeg-ajalt isegi ehmatavaid hetki. Kõige eredamad neist on ehk õnnetunne, et sellel päeval ei olnud minu saatuseks välgumihkliga vastu pead saada, mis temperamentsete meesnäitlejate käest publikusse lendas või samamoodi kiivriga vastu jalgu, mis mööda põrandat jällegi hoogsalt publiku suunas lendas. Need mehed on nii energiat täis, et tuleb kõigeks valmis olla. Ja siiski suudad sa vahel valvsuse kaotada ning järgmisel hetkel saab keegi välgukaga piki pead (või nagu mõnes varasemas näites -  kahvliga). Parim muidugi kõige selle kõrval oli veel plahvatav “vorst” (mida ma kahjuks ei mäleta mis see reaalselt oli, mis laval nö õhku lasti, aga visuaalselt on humoorikas lavastuse enda teksti veidi teksti põimida). Osavalt suudeti isegi hetkeks unustama panna, et see kahtlane ese lavale toodi. Pika edasi-tagasi jooksmise ja sebimise peale laval, ühel hetkel see tegi oma paugu ära ning peale seda oli šokk kiirelt mööduv, mis mõneti oli väga positiivne. Ainus oli väike kibe iroonitsev pahameel nö väärinfo kohta, et erilist paugutamist nagu üldse ei toimugi. Aga see oli ka muidugi ka minu isiklik väike muhe huumorinurk sel hetkel, mida teised ehk väga ära ei tabanudki.

(taas) avastamisrõõmust: Lavakooli 24. lennu lõpetajaid oli üle pikema aja niivõrd meeldiv taas laval kohata. Seekord küll siis veidi väiksemas koosseisu, ent ikkagi. Nende omavaheline klapp on imeline, mis muudabki lavastuse arengu meeldivalt energiliseks ja üllatusterohkeks. Ei saa märkimata jätta Lauri head muusikakujundus, mis oli lavastusse põimitud. Siinkohal on hea hetk ehk ära mainida, kuivõrd huvitav oli loo “Heros” ajal teda jälgida. Ühel hetkel, täiesti ootamatult, tabasin end mõttelt: miks ta kunagi nii “kuri onu” tundus. Teil on ehk raske aru saada, aga lavakooli ajal, kaugelt vaadates, oli alguses väga raske näha, et selle “karmi” välimuse taga on üks väga muhe inimene. Kuigi ma ei tunne teda isiklikult, aga tänu juhusele on mul olnud võimalus veidi ühe projektiga seoses paar sõna ka vahetada ja tõesti, sel hetkel teda suure valguse all ootamatult “jõllitades” jõudis kohale, et esmamuljed võivad olla kummaliselt möödanlikud.

Kuumusest: Iga teatriõhtu ei koosne kõigest lavastusest. Selle  sees on ka  tee, mida mööda  selle etenduse vaatamiseni jõutakse ja see, mis toimub hiljem koduteel.  Nii ka seekord. Väga palju põnevust pakkus omapärane teatrilabürint, mis saali jõudmiseks läbida tuli. Ja siis saabus vaikus, saal läks pimedaks ning algas elav seebikas. Mida aga arvestanud ei olnud ma ise, et selles saalis, peale väga temperamentsete meeste metsikut energilist sebimist, muutub saal aina umbsemaks ja umbsemaks, kergemaks ei teinud seda ka lavale lükatud tossupilv ja osatäitjate põgusad suitsuhetked. Iga hetkega läks aina palavamaks ja palavamaks… Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma ei oska siit enam välja minna. Ja see omakorda mingilmoel võrdus sisemise paanikaga, mis segunes naeruga. Ma tundsin, et olen varsti langemas. Hädaolukorras leidsin end isegi mõttelt üle lava kardinate taha jooksmas. Sel hetkel ei näinud ma enam muud võimalust. Minu õnneks ei juhtunud sel õhtul midagi drastilist. Küll aga õpetas see alati õiget põgenemisteed meeles pidama ning vähem riideid selga panema, sest saunas nautida ja tunda, et kohe-kohe pilt sellest tasku on liikumas, ei ole just kõige ideaalsem ja nauditavam.

Kokkuvõte: Ma ei ole eriline seebikate fänn. Aga mulle meeldivad teatriseebikad. Oleks neid vaid rohkem. Jääb vaid üle pöialt hoida, et ehk kunagi ka midagi samalaadset, kui ehk mitte seebikat, ent siiski huumoriküllast, nende noorte poolt ka taas lavale publiku ette lükatakse.

TORM

Lavastaja: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater)
Tõlkija:  Peeter Volkonski

Mängivad: Tarvo Sõmer, Liis Haab, Lauri Kaldoja, Peeter Rästas, Mait Joorits, Velvo Väli, Erni Kask, Marko Leht, Toomas Suuman, Kertu Moppel, Eduard Salmistu, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu.

Asustamata saar. Võimult kõrvaldatud hertsogi ja tema noore tütre pagenduspaik. Õhk on täis müstikat, maagiat ja vaime. Läheb vaja kahtteist aastat ja üht nõiduslikku tormi, et saarel maabuksid vaenlased. Nüüd säriseb õhus ka kättemaksu ja armastust. Kauaoodatud vabaduski viipab sõrmega. Tund on tulnud. Tund täis teadmist, et Kõikidele Idiootidele, Pättidele ja Kaabakatele Tuleb Kätte Maksta. Või Andestada. Lõpp on armastus.

Rakveres on puhumas uued tormilised tuuled. Noored on kohal ja minulgi sai see nende osalusega uus lavateos üle vaadatud. Etendus kiirgas just sellist noorusliku energiat, samas oli nüüdseks mingil moel tunda, et noored näitlejad on nö “päris lavale” jõudnud. See ei olnud enam selline tudengite katsetus, vaid ikka juba tõsine reaalne teater ja seda oli huvitav jälgida, et kuidas noored uue olustikuga kohanduvad.  Nende sulandumine ülejäänud gruppi oli ideaalne ja andis kõvasti särinaid kogu loo arengule laval.

Laval ristusid Shakespeare ja Toompere. Mõlemad on oma eripärade tõttu äratuntavad. Kindlad jooned käivad risti ja põiki läbi lavastuse. Shakespeare’i tõeline tragöödia versus palagan läbi kogu etenduse ning lugu, mis iseenesest on nagu tõeline tänapäeva mehhiko seebiooper. Toompere toob Shakespeare’i tüüpilisuse mingile uuele ja tänapäevasele tasemele, mis tekitab sellist mõnusat närvikõdi, aga jätab samaaegselt alles kirjaniku originaalsuse . Tänapäev kohtub klassikaga ning teeb sellest mida suurt ja  kaasahaaravat.

Mulle meeldis see muusikaline kujundus väga. Nimetasin „Tormi“ isegi saalist lahkudes väikese huumoriga Toompere muusikaliseks lavastuseks.  Nii nagu umbes „Kaotajad“ olid, veidi küll vähem, aga ikkagi… peaaegu.

Lauri meeldis mulle, kuna seekord suutis miski temast välja juurida selle oodatud koomilisuse, mis talle kooli ajast on külge jäänud. Väga tõsiselt võetav roll ja ei tekkinud momentigi, et oleksid teda vaadanud ja naernud, sest ta lihtsalt seisab seal. Veidi muigama pani see hetk, mil ta laulis teises vaatuses mingisugust kaetamise laulu, ent see oli pigem sellest et tekkis ootamatult mingi pööre ja see tundus tõesti humoristlik. Samas ei olnud selles midagi labast, väga osav ja kaasahaarav vahelõik.  Ainus mis häiris oli tema kiirem liikumine laval, see jättis kuidagi rapsiva mulje ja oli kuidagi tüüpiline lavaka-Lauri, kes ainult olemusega rahvast naerma ajas. Stabiilse tempoga lavaliikumine oli mõnusalt rahulik ja omandas sellise vaimule iseloomuliku uhke oleku, muudel juhtudel kippus ta lihtsalt kohati rollist välja jooksma enesele teadmatult.

Liis oli suurepärane! Kirjeldamatu pühendumus rolli. See pinge ja kontsentreeritus pidevalt mingis seisundis psides, veidi hulluse ja tühjuse vahepeal. Samal ajal olles ja mitte olles.

ARKAADIA

Tom Stoppardi meisterlikult kirjutatud, kahel ajatasandil liikuv, psühholoogiliselt ja süžeeliselt põnev “Arkaadia” pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii noortele näitlejatele kui meile, publikule.

Lavastaja -  Hendrik Toompere jr

Minu nähtud koosseis:

Thomasina Coverly – Liisa Pulk
Septimus Hodge, tema koduõpetaja – Jüri Tiidus
Jellaby, ülemteener – Mikk Jürjens
Ezra Chater, poeet – Kristjan Üksküla
Richard Noakes, maastikuarhitekt – Marko leht
Leedi Croom – Sandra Üksküla Uusberg
Kapten Brice – Lauri Kaldoja
Hannah Jarvis, kirjanik – Marta Laan
Chloe Coverly – Liis Haab
Bernard Nightingale, õppejõud/kirjanik – Roland Laos
Valentine Coverly – Hendrik Toompere jr jr
Gus Coverly – Artur Tedremägi
Augustus Coverly – Mait Joorits

Fotod - http://www.Ugala.ee

———————————————————————————————————————

Minu arvates oli see lavakate kaheksast diplomilavastustest üks nõrgemaid. See arvamus ei eelda, et oman mingit olulist rolli selle hinnangu jagamisel, pigem on järgnev vaid minu, kui keskmiselt objektiivse saalis istuja mõttelend peale järjekordset teatrielamust. Ma ei idealiseeri kõike ja nii ka varasematel kordadel on tekkinud erinevaid tõrkeid. Mulle ei meeldi liigne negativism ja loodetavalt minu postitusi see teatri koha pealt liigselt ei kummita. Ent endale ääremärkusi sooviksin teha aeg-ajalt küll. Nii ka seekord. Ehk siis alustada võingi sellest, et see ei jäänud mulle nii sügavalt hinge, kui ehk mõned teised lavastused.

Mis tsipa puudu jäi? Teksti oli väga palju ja kuigi on imetlusväärne oskus sellise raskusega teksti hoomata juba diplomilavastusi tehes, oli aeg-ajalt küll mulje just päheõpitud teksti maigust. Järjest vuristati teksti, mis aeg-ajalt ei jõudnud isegi seedima hakata. Kõike käis nagu mingil kombinaadi lindil, kuhu pausi väga vähe sooviti sisselasta. Jäi natuke mulje nagu sooviksid kõik kiiresti koju ära minna ja seetõttu ka oli oluline vaid, et tekst oleks õige ja täpselt nagu paberil.

Mis oli suurepärane? Esimest korda avanes minu jaoks täielikult Kristjan. Teda on ennegi juba küllaldaselt laval olnud, ent seekord ta oli täiesti omas elemendis. Ma ei saa küll öelda, et ta täielikult minu jaoks tagaplaanil on olnud, kuna “Margaritas” võlus mind juba veidi see vabadus üritada olla totakas esimese vaatuse alguses, kui kaks meest jalutasid siis pargis rõõmsal tantsusammul. Siis juba veidimidagi välgatas, kuid “Arkaadias” võitis ta mu südame. Kohmetu veidrus ja alandlikus versus kõrkus ja üleolevus. Head žestid, usutavus oli täielik. Lihtsamalt öeldes – ta ei mänginud, et ta näitleb, vaid lihtsalt näitles. 

Arturi Gus’i roll oli ka nagu rusikas silmaauku. Tavapäraselt olen harjunud juba, et Artur mingis mõttes lavale teiste keskele ärakaob, kuid seekord, vaikiv roll tõi teda just enam esile. Ilma sõnadeta andis ta suurepäraselt oma rolli edasi ja tegu oli vast tema ühe parima osaga diplomilavastuste juures üldse. Ütlen nii, sest vaatamata sellele kadumisele on Artur mulle juba “Margarita” etendusest peale meelde jäänud (järjekordne “Margarita” hellik siis minu poolt) Olen kuulnud erinevaid arvamusi sellest, kuid minu jaoks oli see üks nendest tookord, kus talle andti ka võimalus ennast veidi avada. “Arkaadia” sealjuures oli vaid positiivne täiendus selles enesekindluse kasvatamise reas. Ma usun, et Arturis on palju peidus. Olen seda ennegi maininud. Gus’i geniaalne lavalahendus jääb mind veel pikalt kummitama.

Keda veel muidugi ei saa mainimata jätta on Jüri ja Liisa. Nende omavaheline dünaamika valitses lava. Liisa on ammu juba silma paistnud väga mitmekülgse näitlejannana ning Thomasina lapselik naiivsus end samaaegselt suur elutarkus avaldus temas täielikult. Tema rollis polnud tilkagi mõjutust eelnevatest teismelisrollidest, mida kasvõi kunagi “Räägivad” etenduses olen kohanud. Väga tasakaalukas.  Jüri oli väga hea hoiakuga,tema pikkus vast andis palju juurde, jättis veel mõjuvama mulje. Just sellise noore, kütkestava ja aristokraatliku, veidi ninaka ja üleoleva joonega härrasmees. Kindel otsekohesus,kindel muie,kindel flirt – väga mõjuv. Isegi meeldis, et just Jüri näha sain, kuna senini on pigem teistelt selliseid suuremaid rolle nähaolnud, nüüd ta mingilmoel sai oma annet rakendadasuurejoonelisemalt, mis oli väga nauditav.

Jäänud on veel mõned tegelased ja rollilahendused, kes mainimata on jäänud. Esimene neist, mis ehk vägagi hea sõnaga mainitav on, on Roland.

Olgu, tunnistan ausalt, et isiklike eelistuste najal oleksin algul ehk oodanud pigem näha Markot samas rollid, kuid see ei olnud liigne pettumus. Aeg-ajalt küll tahtmatult kumasRolandis just mingi sarnasus läbi Markoga, tekkis mingi kujutus sellest, kuidas oleks tema selle rolli lahendanud. Roland aeg-ajalt jätab väga krampliku mulje. See on pigem sellest, et ta võib vahel täiesti ülevõlli minna ja seda täiesti ootamatutes kohtades, kus seda ei suuda ette näha, et see üldse võimalik oleks. Ja see hüperaktiivsus võib ajada väga segadusse. Võib-olla sellesse rolli see sobis, kuigi veidi see ülevoolav seksuaalne energia, mis lavalt saali kandus, hakkas lausa häirima. Eriti kuna see jättis ka mulje, et iga hetk võib ta lihtsalt rahva sekka hüpata ootamatult. Närvipinge missugune.

Teiste kohta võin öelda, et Lauri oli taas kord koomiline, tegi oma tavapäraseid zeste, näoilmeid jne. Ei olnud midagi uut. Sandra hõljus minu jaoks lavale ja lavalt ära. Emotsioone sügavaid minusse ei jäänud, samas ei kadunud ta ka pildist kuhugi ära otseselt, lihtsalt väga malbe ja tagasihoidlik, kuigi tegelaskuju oli suhteliseltbravuurikas aeg-ajalt. Marko andis endast selle pisema rolliga nii palju, kui anda oli. Lihtsaltei olnud palju anda. Olen näinud teda väikestes rollides ka rohkem välja paistmaas. Võib-olla jäi julgust puud. Võib-olla oli tegu lihtsalt kokkusattumusega,et ta tol päeval ka pisut külmetanud oli, mine tea.  Marta mõjus kuidagi nümfomaatilisena. Natuke “Margarita” mõjutustega võib-olla. Aktiivne energia, tunnetav sensuaalsus ja pinge laval. Hendrik see-eest kuidagi lihtsalt oli, tegi vahepeal veidi huumorit, mida ta ka teha oskab, aga siis jälle kadus teiste seksuaalse pinge vahele ära.  Andis ruumi teistel särada lihtsalt. Liis omakorda oli suur energiapall. Jooksis samuti suht lavale ja lavalt ära, kuid seda oli võimatu mitte märgata. Väga energiline.

Olen pikalt rääkinud tegelastest alias näitlejatest. Aga sellest ei saa üle ega ümber lihtsalt. Ja isegi, kui mõtlen hetkel, kas seda kõike vaja oli, siis oleks siiski hea kunagi hiljem ka mõelda ja mingilmoel võrrelda kõigi arengut siin-seal.

Etendust hindama ma ei hakka mingis puntkisüsteemis. Ma ei ole seda kunagi teinud siin varem ja pole ka vägavajalik uus harjumus, mida omandada. Kokkuvõtteks ütlen lihtsalt, et viimase lavastusena oli lavakatel vägagi suur tükk hammustada võetud ja päris suured ampsud olid ka ära võetud. Väärikas lõpp diplomilavastuste radadele ja hea harjutus suurte teatrite suunas, tekstimahu suhtes siis eriti veel. Kahjuks või õnneks nägin vaid ühte koosseisu, kuid mulle meeldis, kuigi nende kõigist kaheksast lavateosest see minu kõige lemmikumate hulka siiski ei kandideeririnud.

HIGH SCHOOL MUSICAL

Olen armunud… Nukuteatrisse!!!
Üritan siis algusest alustada.
Käisime 6.mail “High school musicalil”. Kui aus olla, siis otseseid ootusi mul ei olnud saalis maha istudes. Ootusärevus ehk küll ent mingit kindlat emotsiooni ei suutnud enda jaoks kindlaks teha. Ainus oli muidugi, et Troy’ks oli meil õnneks Ott Lepland. Mitte, et mul otseselt oleks olnud midagi ka Kasearu vastu, aga see oli vist pigem põhimõttes, et niigi raskelt tulnud piletid, et siis tahaks ikka seda nö ‘õiget’ meest näha. Eriti, kuna ma ei ole teda live’s kuulnud kunagi, uudishimu ju ikkagi.
Etendus läks käima ja paar esimest minutit ma mõtlesin, et olen sattunud Grease’ile. See liikumine ja stoori, no täiesti Grease. Ainult siis tänapäevasemas võtmes. Lihtsalt see, et mehed kogunevad oma nurka, naised teise ja siis tuleb lugu sellest, mida keegi suvel tegi. No kas ei tundu tuttavlik. Minule tundus küll. Aga see selleks.
Ott üllatas mind ikka väga palju. Rääkimata sellest, et ta laulda oskab, on temas mingi mõnus toores lavakahõnguline näitlejaoskus. Ehk siis, et noor veri, alles ennast leidmas, aga samas annet on üle ääre.  Selle kõne eest, mida ta tegi oma isa sõprade ja tuttavatega seoses, et kuidas teda korvpalliässana armastatakse, see pani publiku metsikult aplodeerima. Iseenesest mind siiani kummitab küsimus peas, et keda ta mulle koguaeg meenutas. Sest temas olid mingid totaalsed sarnasused ühe meesnäitlejaga. Jah, ma tean, et mingitel hetkedel oli ta totaalselt Veikko Tääri koopia ning seal kossuässa tekstis ta oli nagu Vaariku “Ivan Orav”, aga ülejäänud juhtudel mingid hetked käisid mu peas keegi kolmas läbi, aga ma ise ei suutnud nime ja nägu nö kokku veel panna. Suur mõistatus. Aga üle kõige oli ta muidugi Ott, kes mängis nagu Ott. Kui nii võib öelda.
Peale Oti meeldis meeletult ka Getter Jaani. See oli väga vapustav elamus, sest nii, kui talavale ilmus, ta pani nagu täie hooga ja järjest, nagu lausa ilma hingetõmmeteta, oma teksti ja pulbitses seda “latiina” energiat, mis kogemata talle selle tegelasekülge oli pookinud, aga ideaalselt sinna kuidagi sobis. Kui aus olla, siis ei kujuta ettegi, milline veel Jekaterina selles rollis välja oleks võinud näha.
Teised olid minu jaoksüks suhteliselt üldine tervik, kõik särasid koos ja tantsusammud olid ikka vägavõimsad. Norman jäi meelde tegelikult ka, sest ta tegi seal seda väga kummalist looma, kes mööda seina üles ronis, selle näitlemistunni ajal vms. Võimas! mis siis, et ma teda pidevalt ühe teise poisiga hiljem segi ajasin pidevalt.
Väga mõnus üritus ühesõnaga. Vaheajal tegime keskkoolile kassat krõbinate näol, hiljem, peale etendust, liitusime lastehordidega, kes Otti ootasid. Tegelikult ootasime meie tükk aega Männardit, aga teda ei tulnudki. See-eest sain Kaarlit ja Silverit kiusata ja Kaarlile kommi pakkuda, isegi kui ta seda ei soovinud, siis pakkuda oli ka päris lahe Aga üks neist teenindajakuttidest vähemalt tahtis kommi. Ei läinud raisku pärast. Kommid said hävitatud ja natuke sai ka huumorit, kui üritasime Karmenit Otti kallistamasuunata. Mis siis, et vahepeal jäi küsimuseks, kastapidi musi ka küsima, aga ei, sai kallistuse ja siis mul tekkis ilge egolaks ja tahtsin ka ja san ka, sest jooksin lihtsalt ja nõudsin välja. Ühesõnaga väga praktiine lõpp oli õhtul. Ahjaa, kunagise kuulsuse autogrammi sain ka pileti peale. Minetea, võib-olla kunagi saab veel selle rahaks teha.

ARMASTUSE EDEKABEL

26. märtsil oli esietendus, millest juhuslikult ka osa sattusin saama. Pean ütlema, et minuga peab paika tõsiselt ütlus, et parem on mitte mingeid lootusi endale seada, sest seda lihtsam on seljuhul ka üllatuda. Ma ei taha öelda, et oleksin alahinnanud Koolon D teatrit, ent ma ei olnud teadlik nende tegemistest eriti ning selle tüki pealkiri ei öelnud samuti eriti midagi. Huviga ootasin muidugi Raivo Rüütli lavalist ettekannet, sest ta on lihtsalt kuidagi väga “oma”. Selleks on omaette põhjused, mida ehk siinkohal ei pea pikalt lahti seletama, aga igaljuhul ootasin ma huviga sellessuhtes küll. Aga pean siinjuures tegema  suure kummarduse Vello Jansonile, kes selle tüki ka lavastanud oli. Tema nägu oli mulle tuttav, ent ma ei teadnud, et ta nii andekas võib olla. Võib-olla lihtsalt oli kogu ansamblitöö laval niivõrd sujuv ja klappis ideaalselt, et kõik kolm täiendasid üksteist ja nende rolle.  Lavastus igaljuhul oli väga kaasahaarav, see ei olnud liiga ilmselge ja etteaimatav, mõnusalt humoorikas ja hoidis publikut pidevalt endaga. Kui Raivo ja Vello lavale tulid, siis jõudsid naad paar lihtsat lauset öelda, mis kulmineerus mingisuguse naljaga, ning peale seda hakkas see nagu lumepall kasvama.  Seda oli mõnus ja vaba ja põnev vaadata. Ja nagu ma ütlesin, ma ei osanud oodata sellist kerglast ent vähelabast meelelahutust. Väga oskuslik ja tasemel etendus. Ja seda kõike väga väheste kujunduselementideta. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et ma olen tõesti meeldivalt üllatunud. Lahkusin saalist väga hea tujuga ja ma usun, et võin ka soovitada teistele, et minge ja vaadake ära. Päris asjalik oli!

OHVRIT MÄNGIDES

„Ohvrit mängides” on vaimukas ja tänapäevaselt irooniline ühiskonnapeegeldus, mis lahkab üht ürgseimat inimlikku tunnet – hirmu.
Presnjakovide näidend, mida on mängitud edukalt nii Venemaal kui mujal Euroopas ja mille põhjal on vändatud ka film, pakub teravat groteski ja koomiliselt halastamatut sissevaadet kaasaegsesse ühiskonda.

Lavastaja: Mart Koldits
Foto: Siim Vahur

Peategelane kartis surma. Või nii ta vähemalt üritas meile näidata. Ta räägib sellest ühel hetkel, et ta mängib ohvrit, sest see on tema jaoks vaktsiin surmakartuse vastu. Iga ohver ja tema mängimine muudab ta tugevamaks selleks hetkeks, mil ta ise peab surma kohtama. Aga see tundub kuidagi vastuolulinne. See ei saa olla nii must-valge, kuidas see alguses ehk näida võib. Temas on mingi ükskõiksus, üleolek teiste suhtes, ta on tundetu oma lähedaste suhtes, austab vaid oma surnud isa, keda  ta unes aeg-ajalt kohtab, ta ei taha kedagi endale liiga ligidale lasta, ta on pigem sünge ja omaette ja aeg-ajalt isegi vaenulik ning paheline. Selle fasaadi taga peitub minu jaoks pigem tõdemus, et tema tegelik hirm oli elu, mitte surma ees. Ta ei osanud elada, ta ei teadnud, kuidas elada. Kuid ta ei osanud ka mitte elada. Ehk teadmine, et ta soovib surra, hirmutas teda, teades samaaegselt, et ta kardab ka elada. Ta elab end välja teiste peal. Olles ohver, ta sureb iga kord aina uuesti ja uuesti, miski temas muutub tugevamaks, kuni ta lõpuks suudab oma hirmud ühendada ehk hirm suremise ja elamise vahel on sellises puntis, et näeme teda rääkimas kuskil teises maailmas eelmiste ohvritega oma ideaalsetest mõrvadest, mis sealhulgas tapsid ta ka enda.

SUL ON MERETÄIS HIRMU

See etendus on iseenesest taas üks näide sellest, kuivõrd inimeste arvamused lahknevad või kuidas nad asjadest väga mitmeti aru võivad saada või mingeid märke asjadest välja lugeda. Olin enne juba mingeid möödaminnes kõlakaid kuulnud selle etenduse olemusest, kuid küll mitte otseselt sissisust või tähendusest. Lihtsalt palju kiitvaid kommentaare. Ja võib-olla tekkisid mul taas liigsed ootavad eelarvamused. Mine tea.Aga vaadates etendust, ma ei tundnud selle lõppedes sellist ülevoolavat emotsiooni, et sooviksin liituda nende tõusvate ovatsioonidega. Samas, miski selles loos mõjutas mind, sest istudes bussis ningloksudes õhtuhämaruses vaikselt Nõmme suunas, võtsin ma oma telefoni ning valisin numbri, mida polnud juba kaua aega julgenud valida.Ja ma ei tundnud, et see oleks olnud viga. Ka siis, kui ma ei teadnud, et mis edasi saab. Kuid ma tundsin, et ma pean seda tegema. Ja kohe selgitan, et miks. Kuigi selle “miks” osa ma avastasin hiljem, kui lugesin kava ning rääkisin ka erinevate inimestega sel teemal…
See tükk räägib põhiliselt hirmudest. Me kõik kardame midagi. Ja see midagi ei ole kõigest mõni käega katsutav ese, vaid pigem kardame me palju asju, mis on seotud meie emotsioonidega, meie eksistentsi ja sisemise minaga. Ja kõige enam ehk hirmud suhete ees. Olgu need siis kas suhe vanemaga, suhe iseendaga või partnerlussuhe. See on nii loomulik, et meil on mingid ideaalid ja unistused, mida ma läbi aastate noorusest peale endaga kanname. Kuid iga aastaga nad aina muutuvad või isegi kahanevad. Aeg-ajalt me unustame iseennast ja alles hiljem, tehes erinevaid valikuid, me lihtsalt unustame ära, mida me tegelikult südame sügavamates soppides ihaldame. Vahel blokeerime me lihtsalt oma emotsioone ja ihasid, sest kardame nende tagajärgi. Hirm juhib elu. Ja sellest on vahel raske üle olla. Võib-olla tekkis ka minus sel hetkel mingi väike torge, mis sundis mind oma hirmude ja soovide tasakaalu otsima. Olles oma hirmust teadlik, suudad sa sellele veidi ka vastu hakata. Kui mitte muidu, siis lihtsalt sel moel, et saad teada, mida see hirm sinu jaoks elus tähendab, kuhu ta sind edasi viib. Aga vahel mõtled sa lihtsalt üle ja ei suuda õiget teed leida. Aga see piir on kõigi jaoks erinev.
Aga mis ma etenduse kohta ütleksin siis ikkagi…?
Ma kirjutasin siin vahepeal kellelegi mõtteid, mis tegelikult ei olnud minu mõtted, sest ma sain neist muudmoodi aru. Minu jaoks oli see kuidagi liiga kinni. Tähendab, ma nautisin muusikat, näitlejatöö oli vapustav. Algus tekitas minus veidi segadust, see nagu venis veidike lavakujunduse paigutamise vahemikus. Aga sisu vaikselt keris end üles, ma õppisin tundma neid tegelasi, nende mõtteid, nende eesmärke, nende unistusi. Ma tundsin nende valu. Ma sain aru sellest, kuidas vahel on perekonnad väga erinevad. Samuti on inimesuhted erinevad. Nad võivad aastatega muutuda. Samamoodi muutuvad ka suhted vanemate ja laste vahel. Seda tuleb nii tihti ette, et vanemad üritavad oma järeltulijate najal läbi lüüa oma kunagistes unistustes, milleski, mis neil endal tegemata jäi ning ei suuda neist lahti lasta. Nii tekivad hõõrdumised, arusaamatused. Lõputu ring. Pidevad ootused laste suhtes purustavad nende olemust ja see ei mõju kummalegi hästi. See lugu oli minu jaoks kuidagi varjatud sõnumiga. Selle pidevas keskmes tundus olema üks poistest, kes tegelikult mängis kõrvalisemat rolli, kuigi teda teatud mõttes sunniti keskmesse. Kuid ta oli pigem mingi ühenduspunkt kõikiide teistega ja nende unistajatega. Ja kindlasti selle ühega, kelle meri oli hirme täis.Selle etenduse lõpus, kui plaksutasin ning inimesed tõusid ka püsti, ma ei suutnud nendega liituda. Ma tundsin end tühjana. Minus keerles samaaegselt mingisugune tühjus, hunnik küsimärke ja rahulolematus või mingi pakitsus. Midagi jäi pooleli. Võib-olla ootasin mina liiga palju, kuid see lõppes nii äkki, et ma ei osanud seda oodata. Mul jäi nii palju teadmata. Koju jõudes  ja lugedes kava, jõudis ka vaikselt kohale minu jaoks see, mis oli oluline, ma osakasin teha tänu sellele ka seoseid, mida enne saalis olles leida ei suutnud. See väga lihtsate joontega tükk hakkas võtma mitmeid tahke, jooned muutsid teatud kohtades kõverateks. Midagi hakkas kuklasse hingama, kuigi see pole ehk ka päris see, mida ma ootasin. Kuigi seda, mida ma ootasin, ei oska ma enne öelda, kui ma selle ära tunnen. Aga seni ma ootan.  Võib-olla enese sisemiste hirmude pärast ma hetkel ei suuda seda uuesti näha, aga ma usun, et kunagi… näeme ehk veel…

Teatrisõprade klubi: ANTON + ANTON = 282

NO78 KES KARDAB VIRGINIA WOOLFI?

“Tõde ja illusiooni on kerge segi ajada, kuid selleks, et ellu jääda, tuleb neil osata vahet teha…” Ma olen hetkel väga sõnatu. See oli lihtsalt vaimustav elamus ning teater NO99 suutis mind meeldivalt lõpuks üllatada. Ma ei ütle, et mul oleks vähe usku sellesse olnud või mingeid eelarvamusi, sest ei, käsi südamel, nii see polnud. Olen lihtsalt paaril etendusel seal käinud, kuid üks neist kahest pole olnud otseselt NO enese toodang (Margarita ja meister) ning ootasin huviga, et mis saab. Ehk andis ka sellise väikese närvikõdi ka see, et ootasin huviga Hendrik Toompere jr esitust. Siin iseenesest on mitu tahku, miks see nii oli, kuid sellel pole enam tähtsust, sest kummutan teie uudishimu ning kinnitan, et ma olen vaimustuses hetkel, kuidas see mees suudab laval mängida. Kirjeldamatu! Aga tegelikult ei saa ma ainult jääda Toompere mängu peale pidama, sest see polnud ainus, mis mulle selle etenduse juures meeldis. See tükk oli väga hästi üles ehitatud. Kuidagi robustselt ideaalne. Seekordselt need NO-le iseloomulikud räigemad väljendid ei seganud seda pilti, vaid lisasid piisavalt mängulisust, kuid ei summutanud kogu asja mõtet ehk ei kippunud liiga labaseks minema. See oli lihtsalt osavalt välja mängitud. Ei jäänud muljet, et nad lihtsalt ütlevad seda, vaid pigem, et nad ongi need, keda nad seal mängivad ja mõtlevad kõike täiesti tõsiselt. Ma võtan mütsi maha hetkel näitlejate ees, sest sellist pühendumust ja viimase piirini minemist on hea, kuid samas aukartust äratav jälgida. Ma ei kujutaks ennast nimelt küll ette jääpudelit vastu pead puruks löömas. See oli nii kindel ja kiire liigutus, et terve saal  sõna-otseses mõttes ohkis ehmatusest. Peale seda jäi mul suu veel rohkem lahti. Samas tundus see nii Toomperelik, sellise asjaga siis laval nii perfektselt toime tulla. Ma tean, et ma tundun hetkel liiga kiidulaulik, ent ma ei saa parata, et selles mängus jäi minu jaoks just tema põhiliseks keskpunktiks. Temast hõngus midagi, mis juhtis kogu seda ringi, samas ei domineerinud seda totaalselt. Trupi vahel oli totaalne keemia, kuid temas oli veel midagi kiirgavat sellest kõigest üle.  Ma olin tegelikult ka meeldivalt üllatunud  sellest, kuivõrd fantastiliselt ka Mirtel Pohla suutis edasi anda  rummist sõltuvat neiut. Tema olek oli nii omas elemendis ja perfektne. Ainus, kes ehk jäi kuidagi tahaplaanile, oli Sergo Vares. Ma ei ütle ka, et ta oleks halvasti mänginud, seda kohe kindlasti mitte. Pigem oli ta lihtsalt teiste kirevuse taustal väga tavaline ja kippus minu jaoks liiga palju tänu sellele ka eelnevatesse rollidesse laskuma, mis veidi segama hakkasid. Mis ma oskangi öelda. Karakterid olid ideaalsed, lavastus väga kompaktne ja intrigeeriv. Võimalust, et igavus tekiks mingil põhjusel, ei tekkinud kordagi. Hoogne ja kaasatõmbav.  Me ei usu, et see oleks viimane kord, kus ma end selles seltskonnas leian viibivat. Ei, olen selles täiesti kindel…

PIKK PINK #2!

Kas teate, kui lahe tunne see on, kui sa peaaegu kahvliga näkku saad? Mina nüüd tean!

PIKK PINK #1!

Üliõpilaste tahtest luua oma ideedele aeg, ruum, tegevus ja teostus ning väljendada oma kujutlusi lavastustena sündis viit eri teatrinägemust koondav teatriõhtu “Pikk pink”.

Lavastajatena proovivad kätt Roland Laos, Kertu Moppel, Hendrik Toompere jun., Mait Joorits ja Kristjan Üksküla.
Üles astuvad kõik 24. lennu tudengid.

Juhendab Hendrik Toompere.
Mängukoht Tallinna Linnateatri Hobuveskis.
Fotod: Siim Vahur

Lavakate pink on aastatega pikemaks veninud, tõsi ta on. Korraga mahub ühte õhtusse kahe lavastaja asemel seekord juba viis erinevat nägemust ja lähenemist teatri tegemisele. Kuna tegu ei ole sellise lennuga, kus oleks ka otseselt  lavastajasuuna tudengeid, siis seda huvitavam on vaadata, et millisel tasemel nad sellega toime tulevad. Väga põnev fakt oli ka see, et saalis istudes kuuled ikka palju erinevaid jutte ning kõrvu hakkas nii ühelt kui teiselt poolt, et väga paljud publikuridades polnud selle lennuga veel üldse tutvust teinud. Omamoodi see intrigeeris mind enam, et vaadata saali reageeringut. Ma tean, et ma pole siinkohal õige tegelane, et selle kohta olulisi märkmeid teha, ent ikkagi. Olen ma neid ju jälginud juba sellest esimesest etendusest alates, mis neil kolmanda kursuse ajal välja tuli ja seda siis siiani välja. Arvamused ja tähelepanekud inimeste suhtes on varieerunud seinast-seina. Nö „lemmikud“ on samuti vahepeal kohti vahetanud siia ja sinnapoole, aga üldine armastus ühtse grupina selle lennu vastu on püsiv. Aga selles saalis istusin ma ootusärevuses ning see emotsioonide kohta enda jaoks märkmete tegemine oli vaid osa minu elamusest.

Mait Joorits ja “Kantani padi”

Esimene reaktsioon oli minu jaoks arusaamatus. Kuid see oli pigem sellest, et ma ei osanud midagi sellist oodata. Selles oli mingisugust sügavust ja müstilisust. Samas oli selles ka lihtsus ja geniaalsus. Mulle on ette heidetud ka, et otsin kõiges just liiga palju seda sügavust, ent ma ei suuda sellele vastu panna. See osa, mida kanti linale tekstina ja samaaegselt ka kanti helina ette, see oli minu jaoks üks lüliosasid selles lavaloos, kuigi tegelikult ei olnud sellel otseset seost selle „padjaga“, millest lugu iseenesest rääkis.  Lummatus tekkis mul eriliselt vaadates kahe paari vahelist tantsuesitusest, mis omakorda mingit lugu eneses kandsid. Mingil moel suutsin ma sellest tantsust endasse üle kanda selle kirge ja teatud tasandil ka erootilist tundelisust. Tantsuga samaaegselt kanti siiski lugu ka edasi ka vokaalselt. Marko ja Rolandi hääled selle tantsu taustal, see mõjus kuidagi uimastavalt ja iseenesest ununes aeg-ajalt, et  nende häälte taga oli ka mingi lugu, millelt tähelepanu hajus. Iseenesest jagunes lavastus kuidagi minu jaoks kaheks: üks osa oli tegelik lugu padjast ning teine osa just see sügavmõtteline tekst nö „kinolinal“ meie sisemisest põgenemisest enese ja oleviku eest ning muidugi väga emotsioonirikas koreograafiline lahendus, mis pani kõike unustama… ka etendust ennast teatud määral. Kuid üldpildis meeldis mulle see vist neist viiest lavastusest ka kõige rohkem. Midagi selles vähemalt oli, mis mu hinge puudutas.

Roland Laos ja “Genees ja katastroof”

Pean ütlema, et minu jaoks jäi miski selles poolikuks. Ma sain sellest aru, kuid ma ei olnud sellega samal lainel. Mõtted olid kuidagi kinni ja esimese muljena oli see lihtne ja nukker lugu. Aga ma ei saanud sellele põhipointile vist pihta, mida Roland selle teosega laval üritas mulle (kui vaatajale) edasi anda.  Ma usun, et ma ei olnud lihtsalt sellel hetkel ja selles kohas viibides selle kõigega piisavalt seotud ja samal lainel, et seda täielikult mõista, mis on siiski vaid minu isiklik probleem. Aga ma ei saa kiitmata jätta Marta südantlõhestamavalt andekat esitust. See läks tõesti hinge!

Hendrik Toompere Jun ja “Puhh”

Muhedalt halenaljakas lugu. Kuidagi nutikalt lahendatud, veidi kiiksuga huumor. Lauri sobis seetõttu ehk ka Puhhi rolli ideaalselt, et temas iseenesest on juba sellist väikest kiiksu ehk originaalsust, mis tema karakteritele vürtsi annavad. Mulle meeldib see, kuidas ta suudab laval mingi kindla ontlikkusega viibida ja teatud mõttes on alati üllatav, et mis sealt parajasti tulla võib.  Hästi palju varjundeid on temas peidus. Ja Puhh oli ka väga hästi välja kantud oma veidi totuse olekuga, kui nii võib öelda. Mõnus üllatus iseenesest oli Liis Notsuna. Kui ma teda nägin seal selle suure vatijope sees ja ta oma esimesed read ütles, ma sisemiselt muigasin, sest esimese asjana tuli mulle silme ette vanasti vene multikatest Notsu, kes rääkis väga naljakalt piiksuval häälel ja oli väga mõnusalt naaivselt armas. Ja just selline oli ka minu jaoks Liis Notsuna. Selline naiivne, aga samas heasüdamlik. Teistest tegelastest on siis veel mainimata Iiah, Andres Tiiger, Ööküll (?) ning põetajaõed. Põetajate kohta hetkel väga pikalt kõnelda ei oska, sest neil omalmoel otsene olulisus minu jaoks puudus, kuigi see ei teinud neid vähemtähtsaks, sest nad siiski sidusid lavastuse erinevaid etappe. Esitus oli mõnusalt tabav ja energiline, kahjuks ei oska pakkuda, et kes nad olema pidid. Noh, arvestades, et teised tegelased ka kõik loomad olid. Mihkli esitatud Iiah jättis samuti hea mulje. Kuigi ehk jäi ta veidi alla Margaritas esitatud kass Peemotile. Ma ei tea küll, et millest see oleneb, aga Peemotis oli mingi erilisem energia. See-eest Iiah oli piisavalt negatiivne ning  tujukas. Kurbust küll paistis selle sees vähe välja, pigem oli rõhk vaenulikkusele kogu maailma vastu, kuigi tegelasena on jäänud Iiahist pigem väga melanhooliku mulje. Võib-olla lihtsalt üks mõnusalt uudne ja agressiivne väljendus tema masendusele? Mine sa tea. Veidi küsitavaks hiljem jäi minu jaoks, et keda Mait tegelikult kujutada püüdis. Esimene mõte oli nende prillide ja baretti taga, et öökull. Hiljem aga multikaid vaadates oli ta samas pigem Jänes, kes samuti näpitsprillidega Puhhi ninaka jutuga ssegadusse ajas. Aga oli, kes ta oli, tema ninakus ja nähvamine mõjusid tabavalt ja muud polegi otseselt öelda. Andres Tiigri kohta ei oska ka muud öelda, kui et ma vaatasin suht vaimustusega neid akrobaatilisi hüppeid, mis olid samaaegselt graatsilised ja intensiivsed ja jõulised. Markos on mingit energiat, tantsulist energiat, kui nii võib öelda. Aga ma kaldusin vist väga pikalt tegeastesse. Ütleks veel paar kirjeldavat sõna sisu kohta. Või pigem siis vormikohta, kui nii võib öelda. Lugu oli hästi põnev, hästi intensiivselt ja aktiivselt toimiv. Ei tekkinud liigseid pause, kõik oli selge ja mõistetav. Nalja sai ka palju. Eriti meeldis see osa, kus Puhh, Notsu ja Iiah metsas ära eksisid ning Tiiger neid taga ajas või siis üritasid nad Tiigrit ära kaotada metsa või midagi sellist. See muutus nii mõnusalt järk-järguslt intensiivseks ning lõppes mõnusa kulminatsiooniga. Hea leid. Hendrikus on mingi omaette joon lavastajana. Aeg-ajalt märkasin ma isegi, kuidas ta ise huviga jälgis ning üritas publiku reaktsioone näost välja lugeda.  Aga kokkuvõtvalt ütleks, et “Puhh” oli üks mõjuvamaid etendusi samuti, kuna suutis mind võluda päris Puhhi maailma raamatu ja filmide näol. Vähemalt mingi mõju sellel oli. Kuigi kõige enam armusin ma siiski just Lauri ja Liisi Puhhi ja Notsu duosse, mis oli vaimustav!

Kristjan Üksküla ja “Jääger” ja “Albioni tütar”

Lihtsuses peitub ilu. Kristjani tõlgendus Tšehhovist oli väga selge ja lihtne. Vähene lavakujundus pani suurema rõhu tekstile.

Kertu Moppel ja “Leib”