NO 82 PEA VAHETUS!

Veidi melanhoolne ja samas lummav. Uku on oma taset ennegi juba kõrgelt näidanud, aga see kinnitas vaid eelnet arvamust, et temas on midagi.  Tema venna kohta võiks sama öelda, sest muusika sellele lavastusele oli just tema kirjutanud (Pärt Uusberg). See koorimuusika teatud mõttes rusus hinge. Selles oli müstikat ja masendust ja samal ajal ka ülistust. Seda on raske sõnadesse panna tegelikult. Aga kui koor jälle laulma hakkas,  siis ma vajusin sinna otseses mõttes sisse ja need väljatulekud olid alati nii äkilised, et tekkis lausa aeg-ajalt paanika, nagu oleks keegi sind üsast välja kiskunud külma maailma. Seal oli ka  mitmeid häid metafoorilisi väljaütlemisi, mis jäid kummitama suhteliselt. Isegi, kui nende vahel pole suuremalt jaolt seoseid, siis pean ma nad siia siiski kirja panema. Lugege siis seda või ei, aga vähemalt saan ma välja öelda, mis mulle hinge jäi…
“Miks inimesed austavad sind rohkem, kui sa oled vana? Miks see number, mis mu vanus on, peab juhtima mu elu? Mida tähendab see number? Kas siis, kui ma olen noorem, tähendab, et mul ei tohi olla arvestatavaid mõtteid?”
“Mehed ja naised on erinevad. Naine on nagu lill keset lillepeenart. Ta tahab enda ümber näha ilu.  Ta hindab seda ilu. Ja mehe kohus on talle luua need võimalused olla selle ilu keskel. Kuid vahel on nii, et kui mees tuleb, kastekann ühes käes ja päike teises, siis tema lill on peenrast juba kadunud. Keegi on selle vahepeal ära korjanud…”
“Ära räägi! Kui sa räägid ja ütled asju välja, siis kaotavad nad oma ilu…”
See kõik tundub tõesti hetkel seosetu, aga see on mu pea sees ja vahel on mõte, et sooviks ka kellegagi pea vahetada, et tunda kellegi mõtteid ja tundeid. Kuigi samas on see ka õigesti öeldud, et see ei ole hingelt kallistamine, see on pigem kellegi hinge vägistamine, sest hinge ei saa sundida ja seda endale võtta. Ja kas siis mitte ka selle lihtsalt jälgimine pole piisavalt juba ahistav? Võiks arvata küll…
Ja lõpetuseks…
“Tsau Ets! Mina olen Peeter. Aga sõbrad kutsuvad mind Petsiks. Saad aru? Ets…Pets… riimuvad!”

MEELETUSTE AJASTU ON LÄBI …

“Mina olen … No jah, eks ma vist selleks siin olengi, et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et … Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus, mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus, et mis kuradi elu ma elan. Minul tekkis ka. Nüüd juba rohkem kui pool aastat tagasi…”

Ma usun, et kõik meist leiavad end mõttelt, et mis elu ma siis ikkagi elan. Ja kui sa selle mõtte juba enda peas üles leiad, kas poleks aeg hakata mõtlema sellele, et mida seoses sellega peale hakata? Kuigi vahel jääbki see ainult mõtteks. Kas te pole vahel mõelnud näiteks, et kui ma oleksin teinud seda või proovinud toda, et siis oleks kõik hoopis teisiti? Ma ei hakka väga pikalt filosofeerima, lihtsalt avastasin, et see etendus on täis nii mitmeid võrratuid elupõhiseid mõtteid, mida isegi vahel mõelnud olen. Peale selle esimese näiteks, et kuidas halvematel aegadel sa leidad üles need nö “oma inimesed”, kes on tõelised sõbrad või tuttavad ja ei jäta sind hätta ja hoolivad sinust. Samas ka see, et kuidas me lõputult üritame midagi otsida ja teha pidevalt midagi, et üksildust eemale peletada. me oleme loodud olema kellegi jaoks olulised. Me oleme loodud kedagi armastama. Ja tegelikult pole ju oluline, kas see on armastatud vastaspool või pereja suguvõsa või su oma laps. Me hoolime paljudest, armastame paljusid, aga vahel on võtab see aega, et leida kõik see, mida sa otsid ja leida need, keda armastada ja kelle eest hoolt kanda nii nagu sa soovid, et sinu eest hoolt kantaks.
” “

Sa võid olla niivõrd õnnelik ja ikka tunda, et midagi on nagu puudu. Sa elad oma elu ning ühel hetkel avastad, et see ei ole see, mida sa ootasid. Needillusioonid, mis sa seni loonud olid, et kõik on hästi ja kui läheb kuidagi mingit kindlat teed pidi, et küllap ma siis olen ka õnnelik. Ning sa surud tahaplaanile mõtted, mis sind on aastaid saatnud, sest sa leiad, et unistused ei ole unistusteks loodud. Ühel hetkel sa aga ärkad ning siis on kaks võimalust: sa kas uinud uuesti ning üritad need mõtted kogu eluks uuesti blokeerida, leides, et see on parim nii sulle kui ka kõigi jaoks su ümber või siis võtad seda kui märki, et võib-olla oleks aeg midagi ette võtta ning unustada see pea liiva alla matmine.
Ma ei teagi, kuhu ma kogu selle jutuga jõuda üritasin. Pigem olid need ehk sellised uitmõtted, mis lihtsalt vajasid hetkelist välja ütlemist. Samas – mine tea…

G.E.P.

Täna räägime eestlusest…!

…

Sel suvel jälle kõik teisiti läeb.
Ma luban Sulle, küll Sa näed.
Te ees on varsti üks uus inime,
kas pole vahva see…?!

KÕIGE TÄHTSAM (vol 2)

MEELETU…!

Tollel hommikul vaatasin oma nö teatriajalugu ja oma imestuseks avastasin, et olin Meeletut juba 5 korda näinud. Ja kuues kord oli õhtul ees ootamas. See oli niivõrd ootamatu, aga heas mõttes. Ja üle pika aja lõpuks jälle seda näha… terve päeva oli selline väike närv sees… ootusärevus pigem siis. Eriti, kuna Raini polnud ma samuti niivõrd kaua laval näinud. Oli mida oodata.
Hommikupoole käisin korra veel teatrist läbi. Nimelt oli soov osta plakat ja sellele Rainilt autogramm mälestuseks saada. Küsisin kassast siis ja sealt suunati mind kõrvalruumi. Avasin ukse ja seal olid tuttavad näod ees, kellele siis rõõmsalt tervituse ütlesin ja plakatisoovi edastasin. Mingi natuke noorem naine tuli otsima ja lõpuks kui üles leidis leidis, et seekord võin ma selle tasuta saada. Kusjuures ma ei tea üldse, et kes see oli Vähemalt, et milmoel ma nii tuttav talle võisin tunduda vms. Aga võib-olla siis oli tegu mõne piletööri või publikuteenindajaga või lihtsalt oli ta mind pidevalt dornses näinud. No polegi oluline, lihtsalt armas kuidagi.
Rändasin sellega siis veidi vanalinnas ringi. Vahepeal ostsin pikalt tänavalt saiakesi ning istusin Karmeniga Gustav Adolfi ees kivimüüril juttu ajades ja pirukaid mugides.
Lõpuks jõudis ema ka linna ja peale pikka taevasse ronimist algas etendus. See oli nii teistmoodi kuidagi. Esimene asi muidugi, et ma istusin esimeses reas. Ma pole kunagi varem ees istunud. Ikka tavaliselt kuskil eemal või üldse trepil. Aga nüüd niimoodi ees ja keskel ka veel. Päris naljakas oli. Rain märkas ka suht kohe ära (kui hästi enesekeskselt mõelda). Publik oli ka seekord nii kuidagi hoos. Naerdi palju ja elati tõsiselt kaasa. Vahepeal tundus isegi et liiga palju. Rain hakkas vahepeal sellepärast isegi lihtsalt naerma. Noh, et nagu ei olnud nii mõeldud päris, läks rollist välja või nii. Samas, kes teab, lihtsalt tundus selline loomulik naer vms.
Külli mängis seekord tüdrukut siis Hele asemel. Mõnes-mõttes oli naljakas, sest harjunud Helega, aga samas ta oli ka selline mõnus. Külli ongi selline natuke lapselik ja armas, aga samas kaval ja ootamatu. Veidike oli nagu muduetud ka seal vastavalt Külli mängustiilile siis, aga need väikesed kohandused sobisid väga hästi. Mulle meeldis. Selline väike värskendus.
Vaheajal hakas emal halb ja ta otsustas koju minna. Juta olevat ukse taga küsinud veel, et mis juhtus jne ja siis naeratades öelnud, et noh, eks ole muidu nähtud ka, et ei juhtu midagi vms. Igaljuhul jäi minu kõrval ees siis pink tühjaks. Rain hakkas neid riideribasid jälle riputama ja oli nagu juba lõpetanud kui siis tuli ja pani toolileenile ka ühe ja vaatas otsa korraks. Jah, ma tean, väga pubekalik kirjeldus, aga mis ma teha saan, kui ta lihtsalt on selline väga väga armas ja super näitleja ka. Vahel võib.. (eriti kui väga tihti ei näe ka)
Mina-tegelase ja tüdruku dialoogidele ja kogu sellele teemale elas publik kohe eriti kaasa. Seal minumeelest läks Rain ka vahepeal suht rollis juba nö üle võlli, kuna publik nii sees oli, siis ta mängis selle kõvasti üle. See tema “kas ma olen hull” nt oli päris koomiline, kui ta hakkas rääkima sellest, kuidas ta tori ostis ja enam kohvi ei saa juua. No totaalselt maksimumis ja veel üle, et publik oli veel rohkem peos. Sama nagu siis, kui ta küsis, kas ta haiseb (ja vaatas vahepeal mulle millegipärast otsa, mis ajas mind muidugi naerma). Aga kogu see teema sellest naise ja mehe vahelisest “keemiast” igaljuhul seekord domineeris kohe eriti selle publiku reaktsioonist.
Lõpupoole sain ma ise ka ühe üllatuse osaliseks. Nimelt siis, kui Rain on pingi taga ja ootab tüdrukut ja tüdruk siis poisiga välja tuleb. See poiss oli nimelt Bert. Kes enam selles etenduses ei mängi. Tema asemel mängis poega Tõnn. Ja nüüd nad olid mõlemad laval. See oli huvitav üllatus. Kuigi see rikkus selle illusiooni või pigem, kuidas nüüd öeldagi, ei jätnud enam seda võimalust mingeid ennatlike järeldusi teha. Seal ju muidu tuleb Tõnn lavale lõpus selle tüdrukule ja publiku jaoks jääb arusaamatuks, et kas tegu on poja või niisama suvalise poisiga. Aga esimene mõte on ikka ju et poeg, sest enne on räägitud, kuidas pojal on uus pruut, kes koristab koguaeg jne. Aga nüüd tuli lavale hiljem Bert ja vaiksete ohete saatel saalis jäi kõigil mulje, et “mina” nägi seda tüdrukut lihtsalt mingisuguse suvalise tüübiga ja sai petetud. Kas seal muidugi vahet on, aga selle publikuga oleks see irooniline twister seal lõpus megahästi mõjunud.
Aga noh, siis lõpus viisin Rainile pundi nartsisse ja sain väikese kalli. See oli hea soe kalli. Sellessuhtes, et ma arvan, et see oli selline sõbralikkust hingav kalli. Mis annab alati energiat. Vähemalt mina üritasin sellega näidata, et mulle läks see väga korda. Ka kuuendal korral. Kuuendal veel eriti. Aga ma arvan, et ta teab seda tegelikult ehk isegi. Mis siis, et aina vähem tema etendustele satun, aga see on osa elust u. Et ei saa enam koguaeg valimatult käia. Aga kui saan, siis on hea tunne.
Autogrammi seekord ei saanudki, sest ei tahtnud liiga kaua pimedas diele’s koos turvamehega aega veeta. Plakat on hetkel mu voodi all ja ootab aega, et saaks seinale. Aga seda alles peale autogrammi lisamist. Nii et veidi tuleb tal vist veel aega varuda..

ARMASTUSEGA TARTUST!

KUMMITUS MASINAS

Teate, ma pole absoluutselt egosit, aga ma ei saa parata, kui ma mõningasi asju väga isiklikult võtan. Kasvõi üksikud kauged pilgud, mis möödaminnes kuhugi on teele saadetud, nendes võin ma vahel midagi näha. Aga ma tunnistan seda, et ma pole täiuslik. Aga ma kardan ikkagi. Kardan teiste arvamust. Kardan seda, et ma kardan asju, mida võidakse teada saada. See on ju loomulik, aga miks see samas siis nii absurdne tundub?

TEATRISÕPRADE KLUBI: JÜRI VILMS

“Seekordne Teatrisõprade klubi üritus teeb kummarduse ühele Eesti Vabariigi rajajale, Jüri Vilmsile (13. märts 1889 – 13. aprill? 1918).
Oleme külla kutsunud ajaloolase Ott Sandraku, kes pajatab Vilmsist ja tema ajast.
Linnateatri näitlejad loevad katkendeid Vilmsi kõnedest ning mälestusi temast.
Vaatame vanu pilte ja kuulame vanu linte.”

Räägin siis lühidalt nii palju kui veel mäletan. Ma arvan et polegi oluline, et ma hakkaksin siin ümber jutustama, et kellest räägiti ja mida räägiti. Keda huvitab, oskab ise ka leida tee, et leida huvitavaid fakte ja teadmisi Jüri Vilmsi kohta. Mulle meeldib rääkida vahel kõrvalistest asjadest, mis pole otseselt nagu üritusega seotudki või on, aga rohkem emotsionaalsel tasandil. Ühesõnaga räägin kõigest, mis meenub ja polnud põhilisega seotud ehk sellega, mida ja millest laval tol õhtul räägiti.

Põhimõtteliselt mäletan ma sellest korrast vist kahte asja (võin ka eksida, aga see selgub ehk kirjutamise käigus. Kaks asja lihtsalt meenuvad põhiliselt.)
Üks neist asjadest oli nt üks vanem härrasmees, kes meie ees pidevalt oma kuulmisaparaati näppis. See oli tal veel kuidagi natuke kõrvast väljas ja seetõttu tekitas ta aeg-ajalt veel sellist kahtlast pinisevat heli, mis ei olnud ainult koerte kõrvadele mõeldud, vaid tekitas ka inimestele (eelkõige siinkohal minule) väga “meeldivaid” helisid vahepeal.
Teine asi, mida ma mäletan, oli see, et ma pidevalt magama pidin jääma. (ja vist vahepeal, piinlik tunnistada, vist isegi ka tegin). Väga jube samas, sest ma istusin seal sellise koha peal, et see mees, kes pidevalt rääkis, ka pidevalt otsustas meie poole vaadata, mis oli natuke piinlik, eriti, kuna mul pidevalt ka silmad kinni tahtsid vajuda. Tänasin õnne, et ma päris magama ei jäänud. Mine tea, mis helisid oleksin siis tekitanud seal. Minu õnneks piirdus see kerge tukkumisega. Ja ma ütlen, see polnud absoluutselt igav. Lihtsalt millegipärast kogu eelnev nädal oma proovide ja konkursiga ning lõpuks ka õhtuse Paldiski seiklusega lihtsalt niitis maha kuidagi. Ei taha kedagi solvata. Polnud kohe minu päev lihtsalt. Isegi see tee ei aidanud tookord midagi. Rääkimata sellest, et tookordne kaaslane mulle ka eriti mingit lohutust ja ergutust ei pakkunud. Mis ehk ongi siinkohal kolmas asi, mis selle õhtu (pärastlõunaga?) seostub. Nimelt vestlesin ma vist rohkem Krissuga kui oma kaaslasega, ise ei tundnud sealjuures tookord ka mingisugust erilis, kuidas nüüd öeldagi, piinlikustunnet sellepärast. Sel hetkel olid mu mõtted juba umbes paari tunni kaugusel õhtus, mis ees ootas ja ma ei salgagi seda. Ja see oli ka kuidagi loogiline asjade käik, et asjad nii läksid, sest see, mis juhtus õues.. see oli ka viimane piisk karikas. Millest ma ei räägi. Aga mis oli oluline. Aga meenutamist mitte enam väärt. Kõik eelnev oli juba piisav..

HECUBA PÄRAST

Räägin seekord Tallinna Linnateatri uuest etendusest “Hecuba pärast”, mille eelesietendusel sai 20.märtsil käidud.

Tsiteerin: “Tegemist on põneva grupitööga, kus tekst loodi improviseerides kuue mehe: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubina ja Priit Võigemasti poolt ja täheldati üles ühe naise käe läbi, kelleks oli dramaturg Maria Lee Liivak. Ei ole midagi raskemat, kui pöörata peegel iseenda poole ja vaadata sellesse ausalt. Kui seda teeb hetkel kogu ühiskond, siis näitleja, kes on William Shakespeare´i sõnul ajastu lühikroonika, peegeldab koguni kahekordselt – iseend ja ühiskonda.”

Kui nüüd ausalt öelda, siis selle tüki sisu esimesel pilgul oli hoopis teine, kui esialgu oodata oskasin. Võib-olla ma mõtlesin liialt Impro 3′le või ma ei oskagi öelda.  Aga üllatav oli ta igatepidi. Pidev läbiv Hamleti teema oli muidugi ka väga intrigeeriv. Kuna need lood olid näitlejate enda improviseeringu ajend, siis see eneseiroonia teatavas mõttes oli ikka haruldane. Kasvõi võttes Alo treenerina välja paisatud üüratud sõimusõnad teemal, et kes see näitleja üldse on, lihtsalt tilu-lilu ja nagu ei millestki raha saav vms. Ma ei oska selgitada, aga see oli selline väga karm otsekohesus eneseiroonia mõttes küll. Rääkimata üllatavast roppusest, mida lihtsalt enne Alo suust pole nagu niivõrd palju kuulnud laval veel. Ootamatu, aga efektne.

Algus oli ka päris koomiline. Esimesel korral ehk natuke tundub veniv, samas ta ei veni üldse, lihtsalt neid ideid on nii mitu kokku topitud, et sul kaob see järg ära mingismõttes, vaatad ja mõtled, et mis nüüd ikkagi saab. No nalja saab. Nagu Impro 3′gi, on ka sellel tükil siiski mingi pidev joon olemas, mingi liin, mida mööda liigutakse, et selle teadmuseni jõuda. Ma ei oska öelda, kui mitu korda ma peaksin seda vaatama, et kõik enda jaoks täiesti selgeks saada, et mida mingi detail endas täpselt sisaldab või mis on tema point või nagu etenduses oli läbiv sõna “konks”.

Tervet konksu ma veel ei suutnud alla neelata.
Aga selle etenduse juures on põnev see, et kui see on läbi, siis
- esiteks keerleb sul peas niivõrd mitmeid osavaid sõnakõlkse, mis näitlejate suust saali laiali paisatud sai,
- teiseks sa ei suuda muhelemist jätta, sest sul on siiani naljakas, sest sulle meenuvad mitmed halekoomilised naljad ja situatsioonid või kasvõi impromomendid, mis asjale värvi juurde andsid
- ja kolmandaks on seal just need koknsud, mille üle saab pärast pikalt arutleda, et mis see või teine siis ikkagi olema pidi.

Meie jaoks oli päris mitmeid põnevaid teemasid, mis arutlust leidsid. Kasvõi selline võib-olla tühine teema, et kas treener ja näitleja olid vennad või kumb neist oli pärisisa ja kumb kasuisa jne. Aga põhiline oli ikkagi, et kes või mis on siis Hecuba. Peale pikki mõttelende ja uuritud materjale google’s ning Linnateatri kodulehel + OP’i saateklipi mitmekordne uurimustöö kandis vilja niivõrd palju, et sain sellele enda jaoks isegi tähenduse.

Tsitaat Shakespeare’i Hamletist ütleb:
Kas pole rabav, et see näitleja
vaid kujutluses, kirge manades
end oma kujutelmal allutas
niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,
hääl murdus, silmi tõusid pisarad,
pilk hullus, oma jõu kõik rakendas
ta kujutelma kehastuse heaks?
Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!
Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,
et peaks Hecuba pärast nutma ta?

Seda lugedes ei saanud ma kohe aru, aga Priidu sõnad aitasid mõsita, et Hecuba on see mingi nähtamatu ajend, mis paneb näitlejat endast laval andma kõik. Hecuba on see roll, see keha ja hing, millesse ta ennast sisse elab ja peab selle ka publikule edasi suutma andma. Aga milleks? See on see igavene küsimus, et milleks ma midagi teen, milleks ma olemas olen jne jne.

Ühesõnaga see koomilisuse võtmes edasi antud tõsine filosoofia on kaasahaarav ja väga tugevasti mõjutav. Et kui muud ei ole, sa hakkad kasvõi iseenda ja enda elu konksu üle mõtlema.

Ainus, mis mõistatuseks jääb on: mis konks on põdral?
Võib-olla saan kunagi teada, aga võib-olla ei saa ka…