Kas sa mõtled ka üldse..?

“Seekordne Teatrisõprade klubi üritus teeb kummarduse ühele Eesti Vabariigi rajajale, Jüri Vilmsile (13. märts 1889 – 13. aprill? 1918).
Oleme külla kutsunud ajaloolase Ott Sandraku, kes pajatab Vilmsist ja tema ajast.
Linnateatri näitlejad loevad katkendeid Vilmsi kõnedest ning mälestusi temast.
Vaatame vanu pilte ja kuulame vanu linte.”

Räägin siis lühidalt nii palju kui veel mäletan. Ma arvan et polegi oluline, et ma hakkaksin siin ümber jutustama, et kellest räägiti ja mida räägiti. Keda huvitab, oskab ise ka leida tee, et leida huvitavaid fakte ja teadmisi Jüri Vilmsi kohta. Mulle meeldib rääkida vahel kõrvalistest asjadest, mis pole otseselt nagu üritusega seotudki või on, aga rohkem emotsionaalsel tasandil. Ühesõnaga räägin kõigest, mis meenub ja polnud põhilisega seotud ehk sellega, mida ja millest laval tol õhtul räägiti.

Põhimõtteliselt mäletan ma sellest korrast vist kahte asja (võin ka eksida, aga see selgub ehk kirjutamise käigus. Kaks asja lihtsalt meenuvad põhiliselt.)
Üks neist asjadest oli nt üks vanem härrasmees, kes meie ees pidevalt oma kuulmisaparaati näppis. See oli tal veel kuidagi natuke kõrvast väljas ja seetõttu tekitas ta aeg-ajalt veel sellist kahtlast pinisevat heli, mis ei olnud ainult koerte kõrvadele mõeldud, vaid tekitas ka inimestele (eelkõige siinkohal minule) väga “meeldivaid” helisid vahepeal.
Teine asi, mida ma mäletan, oli see, et ma pidevalt magama pidin jääma. (ja vist vahepeal, piinlik tunnistada, vist isegi ka tegin). Väga jube samas, sest ma istusin seal sellise koha peal, et see mees, kes pidevalt rääkis, ka pidevalt otsustas meie poole vaadata, mis oli natuke piinlik, eriti, kuna mul pidevalt ka silmad kinni tahtsid vajuda. Tänasin õnne, et ma päris magama ei jäänud. Mine tea, mis helisid oleksin siis tekitanud seal. Minu õnneks piirdus see kerge tukkumisega. Ja ma ütlen, see polnud absoluutselt igav. Lihtsalt millegipärast kogu eelnev nädal oma proovide ja konkursiga ning lõpuks ka õhtuse Paldiski seiklusega lihtsalt niitis maha kuidagi. Ei taha kedagi solvata. Polnud kohe minu päev lihtsalt. Isegi see tee ei aidanud tookord midagi. Rääkimata sellest, et tookordne kaaslane mulle ka eriti mingit lohutust ja ergutust ei pakkunud. Mis ehk ongi siinkohal kolmas asi, mis selle õhtu (pärastlõunaga?) seostub. Nimelt vestlesin ma vist rohkem Krissuga kui oma kaaslasega, ise ei tundnud sealjuures tookord ka mingisugust erilis, kuidas nüüd öeldagi, piinlikustunnet sellepärast. Sel hetkel olid mu mõtted juba umbes paari tunni kaugusel õhtus, mis ees ootas ja ma ei salgagi seda. Ja see oli ka kuidagi loogiline asjade käik, et asjad nii läksid, sest see, mis juhtus õues.. see oli ka viimane piisk karikas. Millest ma ei räägi. Aga mis oli oluline. Aga meenutamist mitte enam väärt. Kõik eelnev oli juba piisav..