KALAMAJA PÄEV!

Taas kord üks veidike teistmoodi kogemus, mis rikastab elu. Ühesõnaga korraldas Teoteater Kalamaja päeva raames laata, kuhu ka end abilisena kirja panin. Hommikul kuskil veidi enne lõunat jõudsin kohale ja seal avanes juba põnev vaatepilt. Hoovis käis juba kõva tegutsemine ning saali kogunesid kõik sured ja väikesed teatrisõbrad, et nautida hommikust etendust “Siilipoeg avastab maailma”. Hoovis sain ka käpa külge ning asusin koos Meeliga Pireti suunaval käsul mänguasju letile seadma. Kui see tehtud, oli kell saamas juba kaksteist. Lettide sättimine ümberringi aga alles võttis hoogu, kuna asju, mida kirikust toodi, oli meeletult. Aga etenduseks oli ka kõik valmis. Otsisime siis mõned endale koha tagareas, sest teatritigu lausa nõudis, et hea etendus on ja mis me seisame, et vaadaku aga etendust.
Nii oligi. Saal oli päris täis. Esimestes ridades olid padjad maas, kus ka lapsed istusid. Väga armas. Siilikest mängis Jane seekord. Sellepärast oligi huvitav vaadta, sest eelmine kord nägin ma Jänkut selles rollis, aga kuna temal alles pisike tütar oli sündinud, siis mängis seekord seda Jane ja mul oli hea meel, sest Janet polnud ma kaua näinud ka vahepeal.
Peale etendust mängiti lastega ka igasuguseid mänge. Aga seda polnud aega jälgida, vaid tuli hoovi tagasi minna tegutsema. Seal siis pandi paika, ehk siis Piret pani ette, et Meeli on lastekaupade või müügi või millega iganes siis kursis, et tema olgu ka leti taga ja kuna mina ka aidata tahtsin, siis mina võiksin ka aidata. Ütlesin julgelt “Jah” ise vaidkselt närvitsedes, sest kogemusi väga pole ju. Aga kui siis laat käima läks, polnudki väga hullu midagi. Vaatasin esimese hooga Meelit kõrvalt, jälgisin tehnikat ja lõpuks sain vahepeal üksigi leti taga seistes kaupa müüdud. Väga vahva igaljuhul. Kitty ja Priit tegid klounidena nalja terve päev. Käisid ringi ja intervjueerisid inimesi igatepidi. Vahepeal esines mingisugune puhkpilliorkester. Kes tahtis, sai ka loosi tõmmata (iga loos võitis ka kusjurues). Hoovi peal sai  ka igasuguseid asju meisterdada. Lapsed pikutasid mattidel ja panid paberist nukke kokku. Mõned vist niisama värvisid ja joonistasid. Kellel kõht tühjaks läks, sai pannkooke süüa. Midagi pakuti vist veel, aga kuna ma sealpool ei liikunud, siis ma ei oska nimetada, mis see oli. Meile toodi vahepeal igaljuhul tasuta lutsukommi. Ühesõnaga siuke täisvärk nagu kirbuturg kohe või äkki nagu vanalinnapäevad.. miniverioonina Teoteatri tagahoovis
Kildu sai ka ika suhteliselt palju. Kitty ja Priidu ärapanemismomendid olid vahepeal nii naljakad. Neid kirjeldada on hetkel küll võimatu, kuna sõna-sõnalt pole need mul meeles. Aga palju nalja tekitas Priidu õlal olev konn, ilma silmadeta. Pole aimugi, millest enne jutt võis olla, aga mingil hetkel ütles Kitty, et ilu on ju vaataja silmades ning Priit vastas sellele, et kuna konnal silmi pole, siis pole ka mingit ilu, mida näha vms. Ühesõnaga.. asi kiskus neil lõpuks väga segaseks ja naljakaks kätte ära. Teine hea moment oli nt kui Meeli puuriidast ühe pooliku ja suht mädaneva tooli võttis ning siis Mirjami juurde viis sooviga sellest uus tool teha. Või noh, vanast vana uuesti ehitada nagu Mirjam seda nimetas. Et eile oli näed kena tool, aga täna juba selline, et aita hädast välja. Kitty naeris sellepeale küll igaljuhul (minust rääkimata )
Ainus nö negatiivne pool oli väike jahedus, mis tekkis seal seistes. Oleksin võinud kindad kaasa võtta, aga kuna unustasin, siis käed hakkasid külmetama kül veidike. Kehal polnud hullu, sest laenasin Piretilt kampsiku pintsaku alla, aga just käe, mis mul alati esimesena hakkavad kaebama. Meil oli kõige varjulisem koht nimelt, puuvirna juures. Aga ei, polnud hullu, kuna väheke paistis päike ka meie peale ja soe tee turgutas. Pealegi sai vahetustega end ju eredama päikese käes ka soojendamas käidud. Välja arvatud see üks kord, kui Meeli Andrese pettusega leti taha kupatas ja meie mõlemad päevitama põgenesime.
Aga kokkuvõtteks oli see ikka väga vahva päev ja üritus. Teenisime heategevuseks suhteliselt asjaliku summa ja omaltpoolt sain kaasa jälle ühe hea kogemuse ja mis kõige tähtsam, sain natuke endast midagi teatri heaks anda. Kordaläinud päev lihtsalt!

KALEV ÕUNAPUU NIMELISE 1. KOLLEEGIPREEMIA PIDU!

Kirutan sellest varsti. Hetkel pole lihtsalt suutnud mõtteid kuidagi kokku võtta veel..

KALEV ÕUNAPUU MÄLESTUSÕHTU!

13. veebruar ja reede toimus Teoteatris Vana-Kalamaja tänavas üks selle teatri jaoks oluline üritus.

Neile, kellel pole olnud au tunda Kalevit, siis lühidalt öeldes oli tegu ühe proffessionaalseima mitte-elukutselise näitlejaga.
Temast oleks küll saanud näitleja, ent saatus viis ta teed lavakast eemale ning nii saigi temast näitleja väljaspool elukutset harrastusteatrites ning nüüdseks juba võib öelda, et Teoteatri tõeline legend, kellest uuemad näitlejad vaid suuri lugusid kuulevad, ent ainult videomaterjalide kaudu veel teda tundma saavad.
Õhtu ise oli väga liigutav ja emotsiooniderikas. Kohal olid nii pereliikmed kui ka teatrikolleegid. Koos räägiti Kalevist ja mälestusi seoses temaga. Välja oli pandud ka väike pildistend, kus sai näha väikest mälestustevalikut erinevatest näidenditest ja üritustest.
Oli ka vaba lava, kus esinesid näiteks Sulev Võrno väikese lauluvalikuga. Kalevi vennad jagasid toredaid mälestusi lapsepõlvest ja ka natuke hiljematest aegadest. Lähemalt saigi tutvutud siis ka teemaga, miks ja kuidas tema lavakatee pooleli jäi, aga seda ma siia kirjutama ei hakka. Ütlen vaid, et Kalev oleks olnud üks osa sellest lennust, kuhu kuulusid ka näiteks Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu.
Vahepeal vaadati ka väikest videofilmi, kus taas olid erinevad klipid erinevatest etendustest pluss veel mõned vanemad videod ajast, mil Teoteater veel Teoteatri nime all ei eksisteerinud. Ning ürituse lõpuks kinkis teater Kalevi emale ka väikese mälestusraamatu, kuhu paljud oma mälestused olid saatnud. (kaasaarvatud mina) ning paljud lugesid neid kirjutisi ka laval pärast ette. Teine samasugune raamat jäi Teoteatrisse külastajatele lugemiseks. Nii et kui keegi peaks külastama meie pisikest ja armast teatrit, siis kindlasti lugege!
Õhtuoli väga armas ja vahel oli tunda ka südikat pisarat silmanurka tükkimas. Ent samas oli see õhtu täis ka naeru tuletamaks meelde üht kõige erilisemat ja igas mõttes õnnelikku ja edukat inimest. Ja ma usun, et see oli meile kõigile teatud mõttes oluline ja vajalik.