Tasa, ma tahan monoloogi pidada!

…

meeletu — Fri, 20 Jan 2012 22:59:03 +0000

Olgem ausad… olen juba päris pikalt siin vaikinud ja ega ma praegugi ei oska vist väga palju midagi öelda, mis seda tühjust täiuslikult täita võiks…

Tundub, et kõik on hetkel kuidagi tasakaalus… sisemiselt on hetkel tunne nagu oleks tehtud palju õigeid otsuseid, palju ennast ületatud ja ka rahulolu sellega saavutatud… lihtsalt – kõik on hästi!!!

Kas oskate siis öelda, miks mõni pisiasi veel pisutki mind näpistab? Parem, kui te seda ei oskaks, oleks lihtsam ise jõuda selleni, mis mind ühes või teises inimeses minu jaoks teatud punktis oma koht leidub… aga see peab seal olema… isegi, kui ma sellest nädalaid tagasi aru ei saanud…

Aga ikkagi…. sisemine selgus on olemas… ja kõik on kummaliselt rahulik üle pika aja…. päriselt ka… ja see on väga … vaba…

…

meeletu — Thu, 29 Dec 2011 21:59:11 +0000

Elu on sibul, mida koorides nutad…!

…

meeletu — Mon, 26 Dec 2011 21:48:55 +0000

Maailm on kummaline…
Maailm on imeline…
Maailm on siiruviiruline…
Maailm on kullakarvaline…

…

meeletu — Sat, 24 Dec 2011 22:26:12 +0000

Mulle ei meeldi, kui mul peas sumiseb ja tiirutab igasuguseid mõtteid… et ‘Kas seda või teist?’ ja ‘Miks?’ ja ‘Kuidas?’ ja ‘Mismoodi?’ ja ‘Kas ikka?’ ja ‘Aga mismõttes?’ jne jne… Andke armu… see on ebanormaalne!

Aga see on ja jääb nii, sest ma olen ülemõtleja ja… ühesõnaga, ma olen kuidagi täiesti suminas oma mõttelendudega ja kell on ka küllaltki palju, ent ma ei raatsi nagu kuidagimoodi ka magama heita, et pisut homsesse päeva edasi jõuda rahulikult, just nii nagu vaja oleks…

See lugu siin ütleb vist hetkel nii mõndagi… ja samas ka mitte kui midagi Oleneb, kuidas te seda kuulate..

…

meeletu — Sat, 24 Dec 2011 14:57:41 +0000

Kummaline ja pisut kripeldav on, kui alles hiljem hakkad mõtlema, mida oleksid võinud paremini öelda (või kirjutada). See tuleb alati alles siis, kui midagi mõtlemata oled saatnud teele ühe tibatillukese jõulumessi ja saad vastuse, mis on sinu jaoks eriskummaline. Ja siis hakkadki mõtlema, et oleks võinud ka kuidagi ‘paremini’ öelda… või lihtsalt rohkem öelda… aga see tuleb alles hiljem… siis, kui sa enam midagi teha ei saa. Samas tuleb endale siis salamisi öelda, et tähtis ei ole see, mida sa ütlesid, vaid see, et sa üldse tahtsid midagi öelda ja ka tegid seda… Las siis selles peitubki mingitmoodi see tilluke jõulurõõm, mis sinu südamesse (ja hiljem ka teiste omadesse) ilusasti ära mahub.