Vaikuse tüüpilisus, isiksuse valgustus…
Milleks lõpetada, kui pole ka algatust?
Piirid on väljas, sees on mõttetust.
Aega ei ole, tee on must…
Ronib välja su hingest… nõuab vaikust,
karjud vastu – kisad kesk meeletust.
Pöördud teel, leiad vaid lõputut rahutust…
…
Sa ei ole see, kes Sa olid minu jaoks enne…
Sinust ei saa kunagi kedagi, kes Sa oleksid võinud olla…
See, kes Sa oled praegu, ei muuda enam midagi…
Tee on pikk, aga see lõpeb siin ja praegu…
…
Hinga sügavalt, sisse ja välja.
Ära päri, ära tee vaid nalja.
Otsi silmadest, puuduta veidi, kui vaja.
Anna aega, et kõike õigesti teha.
Mis on praegu, see siia kord jääbki.
Mis tuleb, see parem on veelgi.
Ka segadus mõtteis ja unedeilmas
võib tuua häid hetki, mis pinnuks kord silmas…
…
Silme ees väreleb ihade segudes.
Mõtted, kui mullid, mis lõhkevad kogustes.
Otsid vaid kätt, mis aitaks ja lohutaks.
Leia end kohas, kus tundeid vaid jahutab.
…
Vahel kohtan sind ma tänaval,
iga kord vean ma ennast veidi alt.
Kui sind näen ma liginemas,
süda saapasäärde kaob,
käed need värisevad,
aga naeratus ei kao.
Naeratame möödudes ja silmad saadavad üksteist,
lahkume siis nagu külmalt oma ellu igaüks.
Aga vaikselt kehasse jääb kerge erutuse jälg
mõeldes sellest, kuidas suudelda su huuli
poleks üldse mitte halb
…
Ära räägi, aga ära ka vaiki.
Kui vaikid, siis vaiki valjult.
Ära kuulata, parem kuula.
Kui saad, siis puuduta.
Vaata sügavalt silma ja naerata.
Naerata südamega ja tunne silmadega.
Hooli ja tunne huvi.
Kallista.
Ära lase oodata.
Mis veel tähtsam – armasta!
18.12.2009
Reede
Sa paistad kaugelt nagu läbi udu.
Ma sirutan käe, kuid ei ulata sinuni.
Sa ainult seisad seal.
Võib-olla sa näed mind, aga ei ütle mulle.
Lihtsalt seisad.
Me vaikime.
Õhus on vaikus, udus on tühjus.
Ma näen sind, tunnen sind lähedal,
kuigi seisad nii kaugel.
Mina olengi ju sina.
Ära karda mind.
Ehk siis ei karda ka mina enam sind.
27.04.2009
Esmaspäev
Ma tunnen, et olen nähtamatu.
Minu ümber on küll inimesi,
aga nende jaoks pole mind olemas.
Minust näeb läbi.
Kui ma räägin, siis seda pole kuulda.
Mind ei kuulda.
Ei! Mind lihtsalt ei kuulata.
Ma olen olemas, aga tegelikult mind pole.
Ma olen vari inimeste keskel.
Kuidas ma saan küll olla nii läbinähtav?
18.02.2009
kolmapäev
Nr 1.
Aken. Mina. Sina. Tundmatu?!
Sa teed suitsu.
Ma näen sind.
Ma vaatan sind.
Sa näed, et ma vaatan sind.
Mina üritan ikka varjata, et ma vaatan sind.
Sa saad sellest aru.
Me pilgud kohtuvad korra.
Ja siis korra veel.
Sa lehvitad.
Ma muigan.
Sa seda vist ei näe.
Ma parem ei vaata.
Sa teed ikka veel suitsu.
Mina joon oma teed.
Sa kustutad suitsu ja kõnnid must mööda.
Ja mina joon ikka veel teed.
See on piparmünditee.
Nr 2.
Kui sa hoolega jälgid, näed, et inimesi on kaks.
Neid näha saad aknast.
On mees ja naine.
Nende vahel on suitsupakk.
Väljas ripuvad sinised jõulutuled.
Inimesi käib mööda.
Neid tuleb siit ja sealt.
Keegi ei jää seisma.
Aeg ei peatu.
Ka siis, kui nendega liitub keegi kolmas.
Ikka on neid kaks.
Sest nad vahelduvad.
Nad on mitmikud.
Sa ei tee neil vahet.
Kuid neid jääb alati kaks.
Nad käivad vist paaris.
Nad teevad suitsu.
Nad on suitsetajad…
16.02.2009
esmaspäev
See pudel, millest jood, on juba pooltühi.
Vaikselt palgeil näen ma tilkumas veidi higi.
Ma tean, see, mida ütlen, võib sind viia nõrkuseni.
Kuid hea on see, et kapis jääd on,
millega ma peletan su kuumahigi.
13.02.2009
reede
Ma tean, et päike taevas pole hele,
see viib mind veidi patustele mõtetele.
Ma näen su varbad liigutavad kaltsuvaipa,
tunnen kuidas käsi mul juukseid vaikselt paitab.
Mitu tassi jõin ma täna kohvi?
Mu mõtted hajevil on aknast väljas.
Kuhu viskasid sa mu kingad?
Ju nad on seal, kus on ka mu hilbud.
Anna mulle mõte või kaks.
Tuul lööb akna lahti ja ehmatan veits.
Ma näen, see latern seal tänavanurgal jälle ei põle.
Ja ikka ma leian tee patustele mõtetele.
Kirjutisi mälestuste tühjast ruumist:
Ma tunnen tõmmet liiga suurt,
sind aina rohkem puutuda ma tahaks.
Ent ikka ja jälle ma sulan su pilku ja tardun kui vahaks.
Mind äratada saaks vaid suudlus.
Kui kohtuksid me huuled jäises öös.
Ent armutundega end vaid vaevan
ning purunen sind oodates öö järel öö..
………………………………………………………….
Kell löömas on kesköötundi.
Istun vaikuses akna all nüüd.
Õues on näha vaid taevast ja tähti,
mis selle taustal pimedas säravad.
Avan akna ja hingan öist karget õhku,
mõeldes, kus olla võid sina.
Ja mõtlen, kas mõelda võid,
et mida teen siin mina.
………………………………………………………….
Kui kohtume me kuskil,
sa peidad pilku minu eest,
kuid haiget mulle teeb see.
Kas isegi su pilku ei vääri siis?
Ma jälgin sind kaugelt
ainult vaikselt ja salaja,
sest rohkemaks puudub mul julgus.
Kui ka vahel meil kohtuvad pilgud,
ma tardun su ees siis kui kivi.
Kas tõesti nii suur minu argus on
või ei ole mul õigeid sõnu sees?
Mu süda sees hüppab,
tunnen värinat läbimas keha.
Sind kõvasti kallistada tahaks
ent mõistus see hoiab mind eemal.
…………………………………………………
Ma olen kui hull, kes kondab üksinda pimedail tänavail.
Laternad eredad mul suunavad teed,
kuhu mnema pean, eks siis hiljem näib.
Ära usalda pead ega südant,
need alati reedavad sind.
Kuid las jalad sul talluvad teed,
siis tead, kus olema pead.
Kõmbin ringi, mõtted on hajevil peas,
olen hull su järgi, sa ju tead?
Otsin kohta, kuhu kuulun.
See õnnestuda hästi ei taha.
Hämarus kaob ja lõpuks üksi enam olla ei taha.
………………………………………………………….
Tunnen, kuidas süda nutab.
Ta ei leia õiget teed.
Mõistus, see vaid ette ruttab.
Ei tea midagi, mida vaja on veel.
Jäägu kõik nüüd nii, kuis varem.
See viib õigele rajale.
Unusta ja ela parem minnes vastu koidule.
